Mu vanaema Vilma Lepiksoo oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esimene viiul. Mu isa oli joodik, istus kinni, ärandas Volga. Mu ema oli mänguasjade lao juhataja, nii et autosid ja karvaseid mänguloomi oli mul palju. Vanemad lahutasid, kui ma olin kuuene, ja minust sai Lasnamäe pätt.

Meid oli seitse sõpra. Röövisime vanainimestelt kotte, peksime, varastasime. Ükskord ajasime ära sõber Vitaliku isa auto Moskvitš 412.

Kruvikeerajaga tegime ukse lahti, ühendasime juhtmed ära, panime auto käima ja ronisime seitsmekesi peale (Vitalik istus roolis). Kihutasime ringi, kuni kardaan alt ära kukkus. Peksime autol aknad sisse ja panime ta põlema.

Ma olin viisteist aastat vana.

Sain neli aastat vabaduskaotust. Aasta oli 1994.

Vangipõli kasvas mul neli korda pikemaks – ma muudkui põgenesin ja sain aastaid juurde.

VIIULDAJAST VANAEMA: „Vanaema Vilma oli mul kõva karakteriga,“ meenutab Imro. Foto: Erakogu

Põgenesin Tallinna linnakohtust, olin kolm päeva vabaduses. Põgenesin Viljandi vanglast, kolm päeva olin vaba. Põgenesin Patareist, ühe päeva oli vaba...

See oli vist neljas põgenemine, aga ma võin segi ka ajada – Harju maakohtust draamateatri kõrval…

IMRO ISA: Koos vanematega 1950ndate alguses. Foto: Erakogu

Käis kohtuistung, vangid olid kõik eraldi boksides. Koputasin boksiuksele, et laske mind vetsu!

OK, tule välja, ütles valvur.

Kui valvur hakkas boksiuksi kinni panema, jooksin välja, panin vaheukse kinni, näitasin läbi ukse­klaasi valvurile keelt ja putkasin kohtumaja hoovi.

Aga sattusin mentidele otse sülle. Hüppasin üle kiviaia, kaugemale ei jõudnud, draamateatri taksopeatuses saadi mind kätte.

Ei, nalja sai seal kõvasti!

Murru vanglas saagisime trellipulgad läbi ja võtsime metallseibi, peksime selle trellipulga alla kõvasti kinni ja värvisime saagimiskoha valge värviga ära.

IMRO EMAGA: „Ta hoidis mind väga,“ ütleb Imro praegu ema peale mõeldes. Foto: Erakogu

Me teadsime – kui mendid tulevad kontrollima, koputavad puuhaamriga vastu trelle. Me teadsime, kuhu nad löövad – oma käe kõrgusele, allapoole ega ülespoole ei löö, see on ebamugav.

Öösel läksime välja. Pääsesime teisest tsoonist kolmandasse, teadsime, et siis tuleb zapretka, ohu­tsoon, kus võidakse tulistada. Peitsime ennast põõsastesse ja pikutasime.

Mendid võtsid ruupori ja karjusid: tulge välja!

Üks kuttidest, kes varjas ennast betoonplaatide juures, tuli välja, ajas käed püsti ja hüüdis: ma olen siin! Kolm menti tulid ja hakkasid teda kumminuiadega peksma.

Me naersime jõhkralt…

Ja siis löödi meile kumminuiaga vastu pead. Pärast ässitati koerad kallale.

Koer tegi ampsu, tõmmati tagasi, tegi jälle ampsu, tõmmati tagasi.

Kondini nad ei purenud.

Üks kutt kirjutas kohtule avalduse, et miks lastakse koeral vange pureda.

Ei. See oli lõbus!

See võib tunduda debiilsus, aga sel hetkel oli see naljakas…

Üks teine kord me tõstsime trellid eest ära ja käisime öösiti ringi. Varastasime suure kangi ja peksime betoonseina sisse augu. 20–30 pauku järjest.

Miks valvur ei reageeri?

Äh, enne kui ment altkorruselt üles jõuab ja ukse lahti teeb, mängid sa juba kaarte, vaatad telekat, süütu nägu ees.

Ta läheb alla tagasi, tõmbab ukse kinni. Hakkad jälle auku raiuma, paned 20–30 pauku ära. Ta kuuleb küll, aga ei viitsi enam tulla.

Kuhu see auk välja viis?

See auk viis jalutusboksi põranda alla, kust enam edasi ei saanud. Ostsime tsementi, panime augu kinni. Ja kui pärast küsiti, et kuule, seda parandust siin enne ei olnud, ütlesime mendile, et meie ei tea midagi, meie pole teinud.

Ja mitte midagi ei juhtunud! Mitte midagi!

See oli 2002. aastal Murrus.

Vanglas ei räägita ausast elust. Seal luuakse kuritegelikku ühiskonda. Seal arutatakse, kes kellega vargile läheb, kui vabadusse pääseb.

Vahepeal ostsime toidujagajalt paari ploki sigarettide eest võtmed ja käisime kambrist väljas.

See käis nii. Kõigepealt öeldi mendile, et jäta luuk lahti, kust toitu antakse. Siis ajasime luugist käe välja, tegime ühe luku lahti, siis teise luku ja lõpuks kolmanda.

Oi, seal sai nalja!

Telefonid olid meil kõigil. Ja kui ära võeti, ostsime uued. Kõike võis vangis saada! Telefone, narkotsi, alkoholi. Visati üle aia või sokutati läbi valvuri. Ilma telefonita pole ju elu!

1995. aasta detsembris tõstsime aknal trellid eest ära ja ma tulin linade abil kolmandalt korruselt alla. Sain kümme päeva kartsa.

Mind kutsuti kartsast välja, keegi tahtis minuga rääkida.

Vaatan – koridori lõpus seisab võõras mees. Meid suunati ühte tuppa, kus saime rääkida.

Pärast läksin kartsa tagasi, vajusin konginurka maha – seal oli hämar – ja ulgusin. Ma ulgusin konkreetselt! Konginaaber küsis, mis sul viga on?

Mu ema oli surnud ja matustele mind ei lubatud.

Minu jaoks polnud enam muud maailma kui vangikong. Mingeid väljavaateid mul ei olnud, eesmärke ei olnud! Mitte midagi ei olnud! Lähedasi mul enam ei olnud. Kuhu ma lähen? Kelle juurde ma lähen?

Alustada uut elu?

Vanglas ei räägita ausast elust. Seal luuakse kuritegelikku ühiskonda. Seal arutatakse, kes kellega vargile läheb, kui vabadusse pääseb.

Aus elu vanglas teemaks ei tule. Ei-ei-ei!

Siis – see oli 2008 sattusin ma sotsiaalvõrgustikus Maria peale.

Hakkasime suhtlema.

Saatsin endast pildi, kus ma kükitan tellisseina ees. Maria arvas, et see on Aljoša juures tehtud.

KINNIPEETAV IMRO: Esimene pilt, mille Imro oma tulevasele abikaasale vangimajast saatis. Foto: Erakogu

Jutt sobis, kõik oli tore. Kahe nädala pärast võtsin julguse kokku ja ütlesin, et olen vanglas. Paar nädalat ei võtnud Maria enam toru.

Pommitasin edasi ja lõpuks võttis Maria kõne vastu. Rääkisin, mis ma teinud olin. Et sain neli aastat, aga nüüd muudkui põgenen. Et pole motivatsiooni.

Maria rääkis, kus ta käib ja mis ta teeb. Kirjeldas, kuidas näevad välja tänavad ja majad ja kohad, mida ma varem teadsin. Ta saatis mulle fotosid – sadade kaupa.

See on uskumatu, kuidas ta mulle neid vabaduse mõtteid ükshaaval pähe pani!

Me rääkisime väga palju. Suhtlesime 8–9 kuud.

Maria sõbrannad arvasid, et Maria on peast segi. Ja Maria isa ütles, et ei tunne enam oma tütart, kui see oma vangiga suhtlemist ei lõpeta.

Aga Maria on sihikindel, tal on selline iseloom, et karju appi!

Murrus lühiajalistel kokkusaamistel küsis Maria, et kas saaks kuidagi nii, et me saaks kallistada.

Ma seletasin, et ei saa, see pole võimalik.

Maria raius, et peab saama! Pole sellist asja, mida ei saa!

Uhket pulmakleiti Maria ei tahtnud.

Mine veel pulmakleidiga vangimajja – see ka nagu naljakas… Õmbles tagasihoidliku valge kleidi, mulle üüris valge ülikonna.

Sõitis bussiga Tartusse, riided kotiga üle õla.

Taksojuht küsis Tartus, et mis sa sinna vanglasse lähed, esinema või.

Maria ütles, et ei.

No mis sinna lähed siis?

Pulma, ütles Maria.

Enda pulma või?

Jah.

Rohkem ei ütelnud taksojuht midagi.

Siis ütles kaplan paar ilusat sõna – et kas olete valmis olema teineteisega rõõmus ja mures. Ja mõlemad ütlesid jah.

Oli 2008. aasta 11. märts.

Mul oli kuus aastat veel istuda jäänud.

IMRO PULMAD: Nii sai Imrost Tartu vanglas naisemees. Foto: Erakogu

Rohkem ma vanglast jalga lasta ei üritanud.

Siis (see oli 2009. aastal) pussitas mind üks vang, kaks sentimeetrit läks südamest mööda ja verd lahmas kõvasti. Ja kohus laskis mind ennetähtaegselt vabaks.

Kolm aastat ja kaheksa kuud enne karistuse lõppu sain vabaks.

See on Maria, kes mu päästis! Kui Mariat poleks olnud, oleks ma varas. Ma oleks rikutud inimene. Sada protsenti! Ma ütlen seda Maria­le iga päev.

Me kasvatame tütar Kirsikat, kes on nüüd kaks aastat ja kaheksa kuud vana.

Ma olen nende aastate jooksul saatnud laiali sadu CVsid. Lõpuks ometi on mul töö (ma olen müügimees) ja Marial on töö (ta on raamatupidaja). Ma tahan, et kõik oleks hästi.

SEITSMES AASTA VABADUSES: Imro naine Maria kaamerasse ei vaata. Ütleb, et „mine tea, äkki lastakse veel töölt lahti, kui nähakse, kellega ma abielus olen!“. Foto: Tiit Blaat

Ma ei taha olla lontrus ja tahan teha seda, mida viiulimängijast vanaema tahtis. Enne seda, kui ta meie hulgast 2011. aasta lõpul ära läks, pani ta mulle südamele – Imro, pese oma nimi nüüd korralikult puhtaks!

IMRO VANAEMAGA: „Vaata, et sa oma nime korralikult puhtaks pesed,“ pani vanaema Vilma Imrole südamele. Foto: Erakogu