„Vii mind palun vanglasse!“ nurus viieaastane Riin Paabo oma miilitsast isa kallal, „ma nii tahan näha, kes need pätid on!“

Isa, toonane Tallinna ja Ida-Viru prefekt Helmut Paabo, nüüdne pensionär, ei viinud.

Kuid Riinu süda ei rahunenud. 25 aastat hiljem läkski ta ise omal algatusel vanglasse.

Ei taha nii nagu teised

Muljetavaldava välimusega Riin – 186 cm pikk – tuleb kohtumisele vanglaametniku vormis. Kõige peal must jope, kollases raamis nimesilt rinnal. Sildi saaks kerge vaevaga takjaribalt eemaldada, kuid Riin ei tee seda. Isegi bussis sõites. Tal pole põhjust varjata, kellega tegemist. Vangivalvuriga.

Riinule endalegi tundub elumuutus pisut jahmatav. Alles oli ta „ititöötaja“ riigiettevõttes, tema igapäevaseks leivaks olid keerulised infotehnoloogilised tõrked ja katkestused. Tema poole pöörduti tavaliselt siis, kui midagi oli nässus. Elu kulges rahuliku ja etteaimatava skeemi järgi – hea töö, äraelamist võimaldav palk, küllap varsti tulevad ka pere, laps, autoliising, maja... Riinu vanemad olid rahul, tütar on õigel teel.

Aga Riin ise polnud rahul.

Riinu ees avanes kogu allakäiguspiraal – abi­-politseinikuna ta nägi, kuidas allakäik algab, valvurina nägi, kuidas lõpeb.

Õigupoolest oligi Riin terve elu teinud nii, nagu teised tahavad. Tubli oivikuna astus ta pärast ­keskkooli sinna, kuhu viieliste tüdrukute elu tihti viib – Tartu ülikooli sotsioloogia erialale. Sisimas kiskus Riinu ikka „pättide“ poole ning ta asus samal ajal ka õigusteadust õppima. Pühendus kriminoloogiale, sest inimese hälbiv käitumine pakkus­ talle huvi. Üks paralleelklassi poiss oli sisekaitseakadeemiasse õppima läinud ja Riingi oleks tahtnud sinna minna, kuid pidas ülikooli siiski „õigeks“ kohaks.

Ülikoolis õppis Riin usinalt, ainepunkte kogunes jõudsalt, ta võttis veel juurde palju põnevaid valikaineid... aga mõlemad lõputööd on tänini tegemata. Riin läks tööle politsei- ja piirivalveametisse (PPA) ning hakkas kontoris statistikaga tegelema. Analüüsis, ise mugavas toolis istudes, lähisuhtevägivalla tagamaid, narkoteemat, vargusi, liikluskaamerate mõju jms.

Kolm aastat hiljem Riin koondati ja läks seejärel ühte riigasutusse IT-töötajaks.

Kuid Riin tõotas, et läheb kindlasti politseisse tagasi. Ainus kiire võimalus oli hakata abipolitseinikuks.

Nädalavahetusel hakkaski Riin käima (ja käib tänini) patrullis. Tema piirkond oli Kadriorust Pelgurannani. Muu hulgas jääb sinna ka „Bermuda kolmnurk“ vanalinnas Suur-Karja ristmikul.

„Ööd olid tegevust täis. Palju oli neid, kes jalad alt joonud, need läksid kas kainestusmajja või kodutute öömajja. Kui oli sobiv hetk, hakkasin nende inimestega kohe rääkima, ja selgus, et nad väga tahavad rääkida. Ka kodutuga on väga huvitav,“ ütleb Riin, kuigi ta mõistis, et igale juhtumile ei saa läheneda sotsiaaltöötajana. Aga ta usub, et politseil on oma roll inimesi märgata ja ära kuulata.

Riin käis esimestel kuudel 40 tundi patrullis, igal nädalavahetusel. See oli hea vaheldus rutiinsele kontoriametile. Esmaspäeval läks ta tööle, oli küll 12 tundi magamata, kuid see-eest tundus elul olevat värve.

Elumuudatuseks küps

2016. aasta alguses istus Riin ühel koosolekul. Nagu ikka, olid süsteemid kokku jooksnud ja inimestele tundus, et nüüd on maailma lõpp käes. Riinu süda aga valutas hoopis selle pärast, mida ta tänaval oli näinud. IT-värk oma probleemidega tundus nii tühine.

Riin läks arvuti juurde, avas CV-keskuse kodulehe ja nägi kõigepealt töökuulutust, kus otsiti vangivalvurit. Ja mis kõige olulisem – seekord polnudki nõuet, et soovija peab olema meessoost. Riin kandideeris, aga talle öeldi ära.

Paar nädalat hiljem oli sama kuulutus jälle CV-keskuses üleval. Riin kandideeris uuesti.

Seekord helistati talle tagasi: Maardu vanglasse on koht, aga ega te sinna ju ei taha?

Aga Riin hõiskas, et tahab.

Ta tegi läbi kehalised katsed ja mitmesugused testid. Maardusse polnud ta veel kunagi sattunud, kuid proovipäeval istus ta kesklinnas bussi peale ja sõitis kohale. Kuu hiljem andiski Riin ühel varahommikul kell 7 Maardu vangla ukse taga kella, tema esimene tööpäev algas 15 minutit hiljem. Maardus istub vangide koorekiht, sealsest avavanglast minnakse hommikul tööle ja õhtul tullakse tagasi.

„Pane vorm selga, hakkame pihta!“ teatati talle igasuguse tseremooniata. Riin sai vormi, mis istus nagu valatult. See oli hea märk. Ta oli peljanud, et äkki pole tema pikkusele pükse ja peab kukekatega läbi ajama...

„Tundus uskumatu, et ma nii kiiresti olin selles ametis,“ räägib Riin, kelle esimene ülesanne oli kontrollida, kuidas mehed oma hommikust putru söövad, kuidas omavahelised suhted on ja kas korrast peetakse kinni.

„See tundus nii lihtlabane töö. Kuid hiljem selgus, et selle töö saladus peitub nüanssides, sa pead õppima inimesi nägema. Teadma tausta, tundma ja nägema.“

JULGE ELUMUUTUS: Arvutispetsialist Riin Paabo jättis istuva töö riigiettevõttes, et hakata vangivalvuriks. Foto: Rauno Volmar

Kuidas vangid temasse suhtusid? (Mäletate, et Riin ei saanud varem kandideerida, sest ametisse otsiti ainult mehi?)

„Kuhu iganes ma uude töökohta olen läinud, olen alati pikkuse pärast silma torganud. Sama seal. Aga eks vangid mõnda aega jälgisid mind, kas ma olen üldse tõsiseltvõetav,“ räägib Riin.

Ühel päeval küsiski üks turjakas kinnipeetav: „Kui me nüüd mässama hakkame, mida sa siis teed?“

„Kuule, ma olen saanud eriväljaõppe,“ selgitas Riin. See oli sõbralik tögamine, kuid niisugused asjad panevad valvuri proovile. „Ja see on hea, sest siis saab dialoog tekkida. Valvuri parim relv on suhtlemine.“

Riin sai oma uues ametis kasutada ülikoolis õpitut, samuti avanes tema ees kogu allakäiguspiraal – abipolitseinikuna ta nägi, kuidas allakäik algab, valvurina nägi, kuidas lõpeb.

„Kõik algab lapsepõlvest ja kodust tegelikult,“ täpsustab Riin.

Kas kurjategijaks sünnitakse?

„Ei, pigem ikka kujundab ühiskond ja pere. Tegin ülikoolis uurimistöö naiskurjategijate lapsepõlvest. Mind huvitas, kuidas nad lapsena elasid. Võib öelda, et enamikul oli lapsepõlves alkohol ja vägivald. Ka vanemate armastust polnud,“ selgitab Riin.

Maardus hakkas Riin nägema vangide lugusid – teda huvitas, kuidas inimesed on selliseks kujunenud.

PIKA DAAMI MURE: Riin on 186 sentimeetrit pikk. Ametisse astudes pelgas ta peljanud, et äkki pole tema pikkusele pükse ja peab kukekatega läbi ajama. Foto: Rauno Volmar

„Teooria muutus mu silme all reaalseks eluks. Olin töötanud läbi tohutult erialast kirjandust, olin varem nagu kogemusreisija. Ise ma seda teekonda läbi teha ei saanud, kuid nüüd nende inimeste kaudu nägin, kes kuidas sinna punkti (vanglasse – K. V.) on jõudnud.“

Pärast kolmekuulist töötamist suunati Riin õppima Sisekaitseakadeemiasse, et ta saaks kvalifitseeritud vanglaametnikuks. See annab talle suuremad võimalused. Näiteks edasiõppimiseks.

Suured plaanid mujal

Riinu unistus on minna tööle hoopis Viru vanglasse, kus on eraldi noorte osakond. Jõhvis saaks ka 30% kõrgemat palka. Samas, Tartu vanglas on narkosõltlaste osakond – miks mitte kunagi hoopis seal töötada.

Aga miks ikkagi vangla?

„Oleksin tahtnud ammu minna – aga ühiskond annab ette, mis on õige, mis mitte. Paljud uurivad minult, miks ma politseisse ei läinud. Ei läinud seepärast, et lapsest saadik on tundunud vangla salapärane koht. Politseitöö on nähtav, vanglatööst ei teata midagi. Minu meelest on see põnevam,“ ütleb Riin.

Ta võtab kinnipeetavaid inimestena, kellel lihtsalt pole elus vedanud.

Riinule on palju öeldud, et tubli, läksid sellisele alale. Aga Riin ei saa aru: mis mõttes tubli? Tehke ise ka nii, soovitab ta. Järgige sisetunnet!

Nii et ei ole lootusetuid inimesi?

„Ei ole,“ usub Riin.

Surmanuhtluse poolt või vastu?

„Vastu. On üks suur põhjus – inimesed teevad vigu. Maailmast tuleb palju uudised, kuidas inimene on aastaid süütult kinni istunud. Teame küllalt näiteid, et see, mis on kuritegu täna, ei pruugi seda olla homme. Arvatakse, et surmanuhtlus on riigile odavam, kuid see pole nii, seda on uuritud. Ühiskond väärib oma kurjategijaid – sest me ise toodame neid. Parandustöid tuleb alustada laiemalt.“

Riinule on palju öeldud, et tubli, läksid sellisele alale. Aga Riin ei saa aru: mis mõttes tubli? Tehke ise ka nii, soovitab ta. Järgige sisetunnet!

„On normaalne, et inimene saab aru, mis talle meeldib. Ma sain aru lõpuks, mis on elukestev õpe – inimene teeb seda, mis teda on varem huvitanud, ning ta tahab selles paremaks saada.“

Aga mida siis isa ütles, et tütar ikkagi vanglasse jõudis?

„Isa soovis mulle uueks aastaks vähemimpulsiivseid otsuseid. Ta ikka küsib, et kas tegin õige otsuse, kui oma elu nii kardinaalselt muutsin.“

Riin naerab.

„Tõsi, mu valikud pole ootuspärased ja võivad ebamugavustunnet tekitada, kuid elama peab nii, et tunne oleks hea. Igaüks tahab end vajalikuna tunda, mina tundsin seda vanglas. Mul lihtsalt ei ole veel seda tunnet, et peaks kindlat elu elama, näiteks pere looma. Kui see tuleb, siis tuleb, kui ei, siis ei. Ma tahan edasi veel õppida! Kui naine ei taha veel lapsi, siis see peaks olema ainult tema enda mure. Kui see teisi häirib, peegeldab see lihtsalt nende arusaamu elust, kuid mina elan ja loon oma elu ise. Vähemalt nüüdseks ma julgen seda teha.“