Kõik algas mõni aasta tagasi. Suurest saalist tuli üks mees, tollal tuntud inimene, vangladirektor.“

Proua Maret uurib, kas ma võiksin arvata, kes see härra niisugune olla võis. Nimetan Gunnar Bergvaldi nime ja proua Maret on vastusega rahul.

„Tuli mantlit välja võtma ja ütles: olge nii hea, hoidke seda numbrit edaspidigi minu jaoks. Number oli 77. Hoidsin siis seda vangladirektorile, teistele ei andnud. Protsess kestis kaua, vangladirektor sai alati oma 77.

Ma ei tea, kas ta seda ise üldse märkas. Juttu me rohkem ei rääkinud, ainult tänan-palun-tänan-palun. Ei saanudki rääkida, sest inimesi oli alati palju ümber, ajakirjanikud, fotograafid, teate ise, kuidas see käib.

"Kui keegi tundus sümpaatne, andsin 77, ja kui istung sai läbi, küsisin, kuidas läks. Ja huvitaval kombel – neil läks hästi."

Aga ta võitis selle protsessi. Jah. Paljude jaoks oli see üllatus. Ja mina mõtlesin vaikselt – kas siin pole minu õnnenumber mängus?

Ja ma hakkasin katsetama. Kui keegi tundus sümpaatne, andsin 77, ja kui istung sai läbi, küsisin, kuidas läks. Ja huvitaval kombel – neil läks hästi. Ma pole mingi paduusklik, et selliseid asju tõsiselt võtta, aga huvitav ikka.“

Tere-tere.

Palun, aitäh!

Proua Maret pöörab mu tähelepanu kahele nooremale daamile kohtumaja vestibüülis. Ta informeerib poolihääli, et hommikul daamid juba käisid, ja ta andis neile 20 ja 24. Ja et nüüd tulid nad uuesti ja tema andis jälle 20 ja 24. Et huvitav, kas daamid ise ka märkasid, et samad numbrid said. Vist jah, aga täpselt ei tea.

„Aga jah. See 77 on üks huvitav number. Mu huvi selle vastu järjest kasvas.

Ükskord tulid kaks inimest, naine ja mees. Naine, selline särav, rääkis korralikult eesti keelt, mees, mitte nii särav, ei osanud eesti keelt. Andsid oma riided ära ja naine küsis, et mis nüüd mehe riietest saab, mees läheb täna kinni, viiakse saalist otse vangimajja.

Mul tuli mõte, et katsetaks.

Panin number 77 klõpsti mehe ette: kinni te ei lähe, see number aitab teid!

Olgu mis on, aga trikke mulle meeldib siin elus teha! Ja need numbrinaljad teevad mu elu huvitavaks.

Läks natuke aega, nad tulid kohtusaalist tagasi ja see naine hüüdis juba kaugelt: kuidas te ometi teadsite!? Ta ei lähegi kinni!

Mees: „Te olete nõid!“

Ja siis hakkas naine rääkima, et on ise ka 13 aastat istunud. Ma ei saanud aru, et kas rahvakohtunikuna või kus. Ja ta ütles, et ei, Harku vanglas!

13 aastat! Tapja! Hoidku küll!

VÕLUNUMBER: Riidehoidja Mareti kogemus näitab, et hoiunumber 77 toob kohtuskäijale õnne.

Ma võin teile selle 77 kohta lõputult lugusid rääkida…

Ja muide – 75 on ka veel üks hea number. Selle olen ma ka ära proovinud.

Ükskord tuli keegi, kellel olid autoga mingid jamad – avariid, värgid. Ma lugesin lehest, temast kirjutati palju. Aga ta tundus mulle sümpaatne ja andsin talle 77. Protsess kestis kaua, kogu aeg andsin 77.

Ja see mees võitis.

Ma ütlesin, teate, nüüd on niisugune lugu, et te peate kellelegi head tegema. Kas annetate kerjusele või teete mõnele lapsele kingituse.

Ja mõne aja pärast ilmus see mees uuesti kohtumajja.

Ma küsisin, et kas midagi uut. Ta ütles, et ei, ikka vana asjaga.

Uuesti hakkab peale see asi. Küsisin, et kas ta eelmine kord annetas kellelegi. Ta ütles, et ei andnud ta midagi.

Ta oli muutunud. Oli tõrjuv. Ta polnud sugugi nii meeldiv kui alguses. Ma ei andnud talle enam seda numbrit.

Ja ega ta seekord enam ei pääsenud ka.“

Dressipluusidega poisid oma jopedega leti taga.

Tere! Tere!

Eesti keelt räägite? Räägite!

Olge nii kenad, võtke oma isikut tõendavad dokumendid ka palun taskust kaasa, eks ole. Nad tahavad neid saalis näha. Nii. Tubli.

Palun! Aitäh!

Kõike head!

„Mõni tundub selline sümpaatne, teine tuleb ja on nii õnnetu. Siis tahad nagu aidata või nii.

Üks proua, selline vanem (aga mitte vana!!!)… oli kuskil kaupluses ärritunult öelnud, et paneb poele pommi alla.

Ja kas te oskate endale ette kujutada – algatati kriminaaluurimine. Kuidas keegi mingit olukorda võimendab, eks ole.

Ja proua tuli, nagu nad kõik, kes esimest korda kohtusse satuvad, nii mures, nii pinges, nii õnnetu… Ma püüan nende kõigiga alati kenasti vestelda.

See on ju sama lugu nagu töövestlusega – lähed positiivselt, enesekindlalt ja su eduvõimalused on suuremad. Lähed muserdatult, väsinult ja nii hästi ei pruugi minna.

Kui õnnenumber on taskus, annab see kindlust juurde.“

Vanem mees hallide juustega.

Dobrõi den!

Nu kak?

Segodnja poslednii ras…

Vsevo vam horoševo.

Spassibo bolšoje.

„Kui ma näen, et mõni jääb pikalt oma numbrit vaatama, siis ma ütlen, et kui see teile ei sobi, annan midagi muud.

66 ja 33 on sellised, millest on kõige rohkem keeldutud.

Numbrit 13 ei kipu ma ise välja andma. Ikkagi kohtuasi kaelas, saatus mängus, mine sa tea… 13 on mul praegu ühe ajakirjaniku jaoks kõrvale pandud. Ja paar advokaati on palunud enda jaoks numbrid reserveerida. Need on 7 ja 5.“

Särav daam lendab riidehoidu.

No tere!

Vali jutt, hoogsad liigutused, silmipimestav naeratus.

No tore!

Pärast räägime!

Kõike head!

Ja juba lenneldes trepist üles.

"Ja alles oli mul siin üks advokaat, oma inimene – pani ise mantli ära, võttis numbri 118, ja ütles: vana koodeksi järgi on paragrahv 118 pederastia."

„Tundsite ära, jah? Jah – proua Lea Pähkel. Karismaatiline daam, prokurör Kaur Kenderi protsessis. Mul on tema jaoks – vaadake siin – personaalne riidepuu. Temal polegi numbrit.

Näete. Haron Dikajevi protsessi osalistel on igaühel oma number. 60 ja 63… ja 59, 53, 52, 49… Tartu advokaat, kes seal käib, on 21. Ja üks teine kaitsja on 22.

Siis on praegu üks rahapesuprotsess – 71 on seal süüdistatav.

Ma võin kõik üles lugeda – Assar Pauluse omad on 18, 19, 16…

Ma võin terve garderoobi numbrid nii ära jagada, et mul on täpselt meeles, kellele ma need andsin.“

Istung lõpeb, keegi astub trepist alla, ei jõua numbrit veel taskust väljagi võtta, kui proua Maret juba ootab, mantel näpus.

Palun! Tänan!

Maretil on meeles, missuguse mantli keegi tõi. Ja mis numbri ta selle eest vastu sai – kõik on peas.

Kunagi aastaid tagasi – ühe kohviku garderoobis – ütles proua Maret ühele daamile, kes mantli järele tuli: vabandage, aga teie mulle seda roosat ridiküli ei toonud. Daam tunnistas, et jah, sõbranna tõi.

„Siin on 300 mantlit, kuidas te mäletate…?“

„…kuhu see jutt meil jäi? Ah jaa, ikka numbrite juurde…

Mis veel on huvitav – et vahel tuleb mõni härra, vaatab numbrit ja imestab: andsite mulle 28, oh, küll ma olen nüüd noor! Või 18 või 24. Naised nii ei ütle.

Ja alles oli mul siin üks advokaat, oma inimene – pani ise mantli ära, võttis numbri 118, ja ütles: vana koodeksi järgi on paragrahv 118 pederastia. Lubas, et esmaspäeval, kui jälle tuleb, võtab nagist midagi veel karmimat!“

Oo! Tere!

Kuidas läheb!

Hästi? Tore kuulda. Ma soovin teile südamest edu!

Ja siin on teile teie number!

Pensionär Mareti töid ja tegemisi

Madis Jürgen
Maret Päid.Liivalaia kohtumaja

Enne pensioniiga käis proua Maret nn kontoritööl ja ajas muid tähtsaid asju. Pensionile jäädes töötas teatris Estonia saali klienditeenindajana.

Riidehoidu sattus juhuslikult – keegi tuttav tuli hädast välja aidata. Riidehoide, kus ta on tegutsenud, on mitmeid.

Esimene kokkupuude kohtumajaga oli lausa ootamatu: ta käis üht kolleegi kohtuinstungil kaitsmas. Pärast seda tegutses mõnda aega kohtu kaasistujana. Ja kui Harju Maakohus ükskord garderoobitöötajat vajas, pöörduti tema poole. Muidugi oli ta nõus.