N. vald asub sügaval Eesti südames, suurtest tõmbekeskustest eemal. Siinsete kahekordsete elumajade - paljud neist tühjad - telliskiviseinad on määritud niiskusest ning pargis katab raagus puude tüvesid tumekollane samblik. Valla tähtsaima küla tillukesse bussipeatusse saabub uusi inimesi vaid kolmel korral päevas ning ka siis läbi mitme-setme asula, milliste nimesid lehelugeja ilmselt kuulnud pole. Me ei nimeta seda valda meelega, sest lood ärakasutamistest, mida räägitakse sealsete põldude vahel olevat juhtunud, riivaks asjaga seotud isiku privaatsust.

Anne (nimi muudetud - toim) olnud omamoodi juba lastesõimes. Teda oli kerge nutma ajada ja hirmutada, mida ülejäänud lapsed tihtilugu ka tegid. Koolieas paigutatud Anne juba targu erivajadustega laste õppeasutusse. Võib-olla tuli tüdruku arengupuue sellest, et nii Anne ema kui isa jõid märksa rohkem kui N. vallas tavaks, kuid me ei tea seda kindlalt. Igatahes teinud nii lapsed kui täiskasvanud Annega halbu asju, kui ta - kehalt juba täiskasvanud naisena - N vallas edasi elas. Kord käskinud kohalikud poisid Annet "kurja mehega" hirmutades tal bussijaama taga püksid maha ajada ja võõbanud naise suguelundid guaššvärvidega kokku. Teisel puhul toppinud vanemad külaelanikud Annele sisse mobiiltelefoni.

Anne jäi rasedaks. Vald - piiratud teovõimega Anne väidetav seaduslik eestkostja - otsustas lasta taotleda luba Annele aborti teha. Ja Anne ka steriliseerida.

Seda kõike väidab info, mis laekub Eesti Ekspressi toimetusse mõned päevad pärast Riigikogu liikme Viktor Vassiljevi (Keskerakond) skandaalset üleskutset sotsiaalkomisjoni istungil: naisi, kes vastutustundetu mehega lapsi saavad, tuleks "karistada seaduse täie karmusega" - nad tuleks steriliseerida.

"Vastutustundetu mehega laste saamine" pole a priori küll piiratud teovõime tunnus, ent piiratud teovõimega isiku steriliseerimine on Eestis juriidiliselt täiesti korrektne - kui taolise isiku eestkostja protseduuri vaid vajalikuks suudab rääkida.

Mõtlen N valla poole sõites, et vähesed lood - isegi siis, kui Annet puudutav narratiiv on vaid külajutt - on mu õiglustunnet ajakirjanikuna rohkem häirinud kui see. Sest kui Anne on tõepoolest nõrgamõistuslik, on temaga toime pandud väidetavad seksuaalaktid räige ahistamine, mida peaks uurima politsei. Kui aga Anne on piisavalt teovõimeline oma seksuaalelu puudutavate otsuste langetamiseks, puudub igasugune alus, miks vald peaks olema saanud seadusliku eestkostjana algatada talle väidetava abordi tegemist, steriliseerimisest rääkimata.

Kas on võimalik, et Anne staatust on hinnatud sõltuvalt küsimusest just nii, nagu see otsustajate elu lihtsamaks teeb?

"Me ei saaks ju kedagi kinni siduda"

Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Kai Härmandi: "Otseselt näeb raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus ette küll selle, et piiratud teovõimega täisealise puhul otsustatakse steriliseerimine kohtu määrusega," möönab Kai Härmandi justiitsministeeriumist, "kuid kui lugeda juurde tsiviilkohtumenetluse seadustikku, mis reguleerib sellise määruse andmist, siis peab kohus kaaluma, kas piiratud teovõimega isiku ärakuulamine ja arvamuse avaldamine on selle inimese huve arvestades vajalik." Kohtumenetluses on kohtul kohustus olla nö nõrgema poolel ehk siis seista just piiratud teovõimega isiku õiguste eest ja teha otsustus selle isiku huvidest lähtuvalt. /---/ Seega ei ole kunagi nii, et kohus otsustab selle ainult arstide ja eestkostja otsuse alusel."

Seadusse tehti taoline muudatus 2009. aastal justiitsministeeriumi initsiatiivil. Kai Härmandi väidab, et „kohtunik peab sellise küsimuse korral alati võtma piiratud teovõimega inimese endaga ühendust ja isiku ära kuulama, et selgitada, mis on tema tahe. Enne seaduse muudatust 2009. aastal võis raseduse katkestamise ja steriliseerimise otsustada eestkostja ilma, et isikult endalt oleks üldse küsitud, mida ta soovib. Piisas ainult eeskostja kirjalikust avaldusest. Seega lisas jõustunud seadusemuudatus kohtuliku kontrolli ehk seadus muutus rangemaks."

"See olukord muutub uue seadusega ja kohtu luba raseduse katkestamiseks enam vaja pole," lisab ta.

Piiratud teovõimega isiku steriliseerimine kontekstis "munajuhade sulgemise või läbilõikamise läbi" tahteavaldusest aga isegi ei räägita -- otsuse teeb "maakohus hagita menetluses isiku eestkostja avalduse alusel" juhul, kui on täidetud üks (1) alltoodud laialivalguvat interpreteerimist võimaldavatest tingimustest:

3) rasedus ohustab naise tervist;

4) muud rasestumisvastased vahendid on vastunäidustatud;

5) isikul on oht saada raske vaimse või kehalise tervisekahjustusega laps;

6) isiku haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist.

Ekspressi konsulteerinud Eesti Naistearstide Seltsi president dr. Made Laanpere rõhutab, et günekoloogid lähtuvad Maailma Naistearstide Seltsi eetikakoodeksist, mis nõuab steriliseerimisel alati patsiendi nõusoleku küsimist ("Me ei saaks ju kedagi kinni siduda," otsib ta abi metafoorist), kuid möönab samas, et eestkostjad ei pruugi alati seista oma hoolealuse parimate huvide eest ning võivad olla nende soove mõjutanud vajalikus suunas.

Eestis kehtiv seadus - erinevalt arstide eetikakoodeksist - näeb siiski ette võimaluse steriliseerida piiratud teovõimega inimest ka nii, et tema tahteavaldus (erinevalt abordist) kordagi isegi jutuks ei tule.

Otsuse langetavad seaduse kohaselt kohus ja kolm arsti, võimalikest tüsistustest peab hoiatama vaid eestkostjat ning tehtud toimingust ei jää ka suuremat jälge. Kuigi haiguslukku tuleb sissekanne teha, rõhutab seadus, et steriliseerimist puudutavad andmed on delikaatsed isikuandmed ning "andmekogude moodustamine neist ei ole lubatud."

Ilmselt just sellele paragrahvile viitab Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ingrid Ots-Valk siis, kui küsin, kui paljudele piiratud teovõimega inimestele Eestis eestkostja avalduse alusel steriliseerimisi ja aborte tehtud on: "Sotsiaalministeeriumil kahjuks puudub vastav statistika, sest selliseid andmeid ei koguta kokku."

Siseministeeriumi avalike suhete juht Tex Vertmann jättis vastuseta küsimuse, kas iseseisvas Eestis on kasutatud teovõimetute inimeste steriliseerimisele või aborditegemisele viimisel politseijõudu.


Andmed on siiski olemas. Nad jooksevad steriliseerimiste kohta kindla koodi all kokku järglaste saamiseks võimetuks muutmise lõikusi (üldreeglina) kinni maksvasse Haigekassasse. Meid konsulteerinud Eesti Naistearstide Seltsist leiti toimetatud steriliseerimiste arvu kohta igatahes järgmine info aastate kaupa: "Tartu Ülikooli naistekliinikus: 2004 -- 41, 2005 -- 38, 2006 -- 51, 2007 -- 37, 2008 -- 32, 2009 -- 26, 2010 -- 26, 2011 -- 39, 2012 -- 40, Ida- Tallina Keskhaiglas 2012 -- 59."

"Kui arvata, et Lääne- Tallinna Keskhaiglas on steriliseerimiste arv sama ja nende kolme haigla operatsioonide maht moodustab 2/3 kogu Eestist, siis võiks steriliseerimiste arv aastas olla umbes 200 aastas," hindab dr. Laanpere.

Nimetatud koodi alla käivad ka kõik puhud, kus viljakuse kaotamine on kaasnenud näiteks mõne muu raske haiguse (kasvajaga) või siis juhtunud trauma tagajärjel. Kood ei paljasta, kui paljud patsientidest on olnud täie teovõimega naised, kellele see on olnud läbikaalutud otsusena eelistatud viis soovimatutest rasedustest hoidumiseks (seadusega loodud võimalus vähemalt 35-aastastele või vähemalt 3 last saanud naistele). Ent kindlasti on olnud ka üksikud teovõimetuid patsiente, kes on steriliseeritud kohtu loal. „Praktikas kõige sagedasemad avaldused vastava loa saamiseks on piiratud teovõimega isikute osas," möönab Tartu maakohtu kohtunik Maimu Laumets.

Kohtustatistika (vt. lisa), on Pärnu, Harju ja Tartu maakohtud eestkostja avalduse alusel lasknud pärast 2007. aastat steriliseerida vähemalt 6 inimest, eeldatavasti naist. Meeste steriliseerimine, mainib dr. Laanpere, on Eestis äärmiselt haruldane. Ja see loogika kehtib ka vaimupuudega inimeste hooldekodudes, kus uute elude hiilivat juurdeteket piiratakse reeglina vaid naiste viljakuse ohjeldamise kaudu.


MTÜ Hoolekande Ekspertiisi- ja Nõustamiskeskus tegevusterapeut ja käitumisekspert Ain Klaasseni tööks on veebilehe henk.ee kohaselt " psüühikahäirega, vaimupuudega ja liitpuudega inimeste probleemse käitumise juhtimise koolitus, nõustamine ja juhendamine". See tähendab ka nende toetamist seksuaalsetes küsimustes ning patsientide kaitsmist võimaliku ärakasutamise eest.

Kas hooldekodudes tõesti seksitakse? "Seksuaalkäitumine hoolekandeasutuses toimub, aga on liiga vähe kontrollitud, kas ka vastastikusel kokkuleppel. Sellisel juhul ei nimetaks ma seda osa seksimiseks vaid seksuaalseks väärkohtlemiseks või ärakasutamiseks."

Ühena vähestest Eesti ekspertidest kaasatakse Klaassenit hooldekodude poolt olukorda hindama siis, kui kahte patsienti on nähtud omavahel seksuaalsel moel suhtlemas. Tema peab aitama otsustada, kas paarikest tuleks juhendada või hoopis lahutada. Viimati nimetatud meede - ärakasutava osapoole teise hooldekodusse kolimiseni välja - olevat vajalik siis, kui on selge, et üks osapool teisest selgelt vaimselt üle on ja nõrgamõistuslikumat suguliselt ekspluateerib. "Mõni neist inimestest võib olla ju vaimselt kolmeaastase lapse, isegi kuuekuuse imiku arengutasemel. Sisuliselt saaks kuuekuune imik seksi siis," ütleb Klaassen brutaalse otsekohesusega.

"Tihti arvatakse, et miks seal sekkuda - nad ei saa ju üldse aru, mis nendega tehakse. Kuid see pole nii. Nad tunnetavad seda ebaõiglust, mis nende suhtes sünnib."

Ning samas pole hooldekodude asukailt seksuaalelu võimaluse täielik äravõtmine samuti mõeldav. "Maailmas soositakse seda, seksuaalelu kuulub ju normaalse elu juurde," rõhutab Made Laanpere. "Mõnedki hooldekodud on toonud oma hooleluased meie juurde, et me leiaksime sobiva rasestumivastase vahendi neile. Olen alati küsinud ka patsientide nõusolekut."

Rasestumiste kõrval ka suguhaiguste levikut ärahoidvate kondoomide kasutamise laiem tutvustamine ei ole Ain Klaasseni sõnul samas samuti lahenduseks, sest see võiks hoolealuseid pigem provotseerida.

Seega on enamus hooldekodusid läinud naiste -- ja mitte meeste -- sigimisvõime mahasurumise teed. "On olemas näiteks teatavad tabletid…," vihjab Klaassen ettevaatlikult.

Kuid kas naissoost hoolealuseid on ka permanentselt steriliseertud?

"Ma ei tea seda. Loodan, et viimasel kümne aastal vast küll enam mitte…"

Vallal puudub info eraelu kohta

N vallavalitsuse ruumides hõljub värske tatrapudru lõhn ning päikeseline sekretär uurib lahkelt, et ega tulijad kohvi ei soovi. Väikeste vuntsidega vallavanem (kes kandideerib peatsetel Riigikogu valimistel mõjuka erakonna nimekirjas) rõhutab innukalt, kui hästi ta kohaliku eluga kursis on ("Meil on siin selline kogukond, et me teame iga metsatagust, iga talu, iga inimese olukorda!"), kuid kuuldes, millest Ekspress tegelikult rääkida tahab, vajub teenekas omavalitsusjuht veidike näost ära. Jah, ta teab küll seda naist, seda "totukest", "kuid mitte ei tahaks uskuda, et ta steriliseeritud on - ent samas ei saa ka sada protsenti väita, et pole…"

Ja väidetavatest ärakasutamistest rääkides: "See ei ole kindlasti viimase kahe-kolme aasta teema, kindlasti ei saa see olla kunagi olnud mingil suurel määral… Kui, siis mitte viimasel ajal..."

" Kindlasti ei ole olnud, et mehed käiksid kokku tüdruku juurde -- seda ma mäletaks või teaks..."

Olles konsulteerinud sotsiaaltöötajaga saadab vallavanem kolm päeva hiljem juba selgesõnalisema e-maili, milles ütleb, et kõnealune naine ei ole üldsegi valla eestkoste all. Ta jätkab: "Vastus: N. valla initsiatiivil ega heakskiidul ei ole ühelegi valla elanikule tehtud aborti ega steriliseerimist. Vallavalitsusel puudub täielikult sellelaadne info inimeste eraelu kohta."

Küllap olen ma kehv ajakirjanik, kuid ma ei teinud N. vallas viibides katset Anne endaga rääkida. Ma tunnistan, et kartsin -- kartsin seda, mida mu sõnad talle teha võiks; mälestusi, mida nad võiks äratada. Seega taandub kõik N. valla kohta räägitu kuulduseks, millel võib, kuid ei pruugi alust olla.

Kuid seadused, mis Eestis nii püüdlikult kaitsevad inimeste delikaatseid isikuandmeid, peaks kaitsma ka inimesi ennast, nende füüsilist keha. Seda eestkätt siis, kui keha omaniku vaim on nõder.