Õismäe Vaba Aja Keskuse ujula uksel pahvatab vastu niiske leitsak. On varane pärast­lõuna. Basseini serval parvleb salgake trennitüdrukuid, ühesugustes tumedates trikoodes, ühtviisi jumekad ja graatsilised nagu musta luige pojad.

Ka Matz valmistub vette minema. Enne on tal on vaja panna pähe liibuv ujumismüts, seada ette prillid ning võtta alt kunstjalg.

„Temaga koos basseinis viibides, vee alt vaadates näeb Matzi ujumine välja nagu maailma kõige loomulikum asi. Kui ilus see on!“ lausub Matzi ema Merje Parts. Aastaid tagasi sünnitusmajas esimest korda oma vastsündinud pojaga kohtudes ta nõnda ei tundnud. Matz, kelle geeni­uuring oli olnud korras, sündis käteta. Vasak jalg oli terve, parem pisike. Parema käe aplaasia ning vasaku käe ja parema jala hüpoplaasia, kõlas diagnoos.

„Algus oli väga raske. Kolme­nädalase lapsega haiglast koju saades tundsin end abituna. Õngitsesin infot, kustkohast vaid sain,“ meenutab Merje.