Neil vähestel kordadel, kui mul õnnestub end veenda jõusaali või metsajooksule minema, olen tähele pannud üht: sportivad inimesed on kurjade nägudega. Muidugi, eestlane käib kulm kortsus ringi hommikust õhtuni, olgu ta siis teatris või koeraga jalutamas, torti ostmas või auhinda kätte saamas. Aga keha liigutamine värskes õhus peaks ju nii palju endorfiine tootma küll, et lükkab otsaesise siledaks ja veab suunurgad ülespoole? Aga ei! Meie rahvasportlased näevad välja sünged nagu Kataloonia vabadusvõitlejad.

Iga jooksukilomeeter tähendab rasket tööd, naerda pole siin midagi.

Treenerid teavad, et septembris täituvad spordisaalid lootusrikaste klientidega, kes alustavad – koolilaste eeskujul – uut elu, mis hakkab nüüdsest sisaldama regulaarset füüsilist koormust ja tervislikku toitumist. Lõpp minnalaskmisele ja kahjulikele harjumustele, valitsevaks saavad läbimõeldud päevaplaan ja õiged mõtted!

Paljudel vaibub õhin mõne nädalaga ning argipäev vajub taas normaalsesse harjunud voolusängi.

Mõnel aga jätkub iseloomu kauemaks ja mõnel on liigagi palju tahtejõudu. Neid varitseb oht muutuda trennisõltlaseks.

Ühe briti uuringu põhjal on ligi poolte fitness-klubis käijate esmaseks motivatsiooniks kaal ja kehakuju ehk tegelikult valed eeldused. Harrastussportlase eesmärk peaks olema lihtsalt hea enesetunne või teadlik tähelepanu tervislikele eluviisidele, rahulolu ja nauding, mitte põlenud kalorite arvestus komakoha täpsusega ega musklite tuunimine joonise järgi.

Kui inimene käib iga päev trennis ja muutub ärevaks, et ta ei pääse loodetud ajal võimlemismatile, ongi temast saanud trennisõltlane. Ta lihtsalt peab saama oma hantlite kallale, vaevaku teda siis palavik, väsimus või isegi vigastus.

Ühe briti uuringu põhjal on ligi poolte fitness-klubis käijate esmaseks motivatsiooniks kaal ja kehakuju ehk tegelikult valed eeldused.

Obsessiiv-kompulsiivne trennisõltuvus kuulub samasse raskuskategooriasse ortoreksiaga – ülitervisliku toitumissüsteemiga – ning sellele kui häirele on raske jälile saada. Salakaval konks peitub just nimelt nende harjumuste kasulikkuses ja tervislikkuses. Kogu maailm kiidab ju tervislikele eluviisidele takka. Kui joodiku, narkomaani ja suitsetaja pahede kallal oskab näägutada igaüks, siis tervislike eluviisidega liialdajad saavad pigem tunnustuse ja imetluse osaliseks. Kiidusõnad lisavad kangelasele hoogu, süvendades tema häiret veelgi.

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis on see nähtus nimetatud kompulsiivseks ületreenimiseks. Sellisesse seisundisse jõudnud inimene tegelikult enam ei naudi sporditegemist, kuid jätkab treenimist mingi painava sisemise vajaduse sunnil. Füüsilised kõrvalnähud võivad seejuures olla päris rasked: ülekoormusest tingitud kroonilised (liigeste, selja jms) valud, veepuudus, osteoporoos, artriit, südamehäired…

Kuidas aga aru saada, millal tublist inimesest on saanud sõltlane, kes ühel hetkel vajab abi?

Pakun siinkohal mõned kontrollküsimused.

Kas su enesehinnang (ja meeleolu) sõltub sellest, kas oled täna juba trenni teinud või mitte?

Kas sa mõõdad oma päeva edukust selle järgi, mida saavutasid trennis?

Kas sa vihastad, kui su lähedased soovitavad trenniga piiri pidada?

Kas sa oled oma lähedasi petnud, kinnitades, et ei käinudki täna trennis? Ja trennis käimisega kaasnev süütunne, võib-olla isegi etteheited endale?

Kas sa oled proovinud trennikoormust vähendada (ja avastanud, et see ei õnnestu)?

Kas sul on vastupidine vajadus – pidevalt suurendada koormust, kilomeetreid, vähendada sekundeid jms?

Kas juhtub tihti, et ütled ära sõprade kutsetest kinno, õhtusöögile jne, sest tahad hoopis trenni teha?

Kas sa jälgid lakkamatult trenniblogisid ja -äppe?

Kas sa võrdled ennast ja võistled pidevalt endasugustega?

Jaatavate vastuste korral tuleks abi otsida. Eeskätt oma keha kuulama õppida, seejärel juba tervislikumaid valikuid teha, liikudes tasapisi tagasi tasakaalukamate ja pretensioonitumate rahvasportlaste rahulolevatesse ridadesse.