Kuidas ma Uberi partnerina Tallinna uusaastaöö üle elasin
Sisenen Uberi Aia tänava koolituskorterisse teisel jõulupühal. Algamas on järjekordne uute juhtide infotund, kokkulepitud ajaks koguneb saali üheksa noort meest. Sinises kampsunis Peep Uudeküll, kes koolitust läbi viib, tuli poolteist aastat tagasi Tartust pealinna, liisis uue auto ja hakkas elatise teenimiseks sõitma. Aasta aega rooli keeranud, asus ta tööle kontoripoolele. Just tema number antakse juhtidele hädaolukordade tarvis.
Jagamismajanduse säravamaid tähti, start-up-ettevõttena alustanud kokkuleppevedaja ehk maailma suurima taksofirma palgal pole ühtegi juhti. Uber nimetab sohvreid partneriteks, ülemuse-alluva suhe puudub ja „tööle ilmuda“ võib ise vabalt valitud ajal. Rohkem kui pooled Uberi „partneritest“ töötavad vähem kui kümme tundi nädalas. Hetkel on firma paraku kahjumis, sest julge laienemine nõuab sama südikaid investeeringuid. Mullune Hiina vallutamise katse kukkus valusalt läbi turu juba täitnud sarnaste lahenduste tõttu. Ka väikses Eestis jagab Uber turgu lisaks kodumaisele Taxifyle veel mitmete taksofirmadega. Seadusandlus on alles vaikselt uuele teenusele järele jõudmas ning on keeruline ennustada, kuidas uus valitsus sellesse suhtuma hakkab.
Peep näitab Tallinna kaarti, kus on näha eelmise kuu väljakutsed. Terve linn on täis punaseid täpikesi, ainsad valged laigud on loomaaia ja Stroomi metsa kohal. Peebu jutus on mõnusat vabaduse hõngu. Ta palub saata mõned fotod, karistusregistri väljavõtte, autopaberid – ongi kõik. Mingeid eritingimusi pole vaja täita. Tõmba alla Uberi-juhtidele mõeldud äpp ja anna minna.
Üks koolitusel olev poiss on juba viimased kolm aastat Taxifyd kütnud, kuid mõtles, et tõmbab Uberi kah käima – kahe äpi peale kokku tuleb ehk ka parem palk. Peep ütleb rahulikult, et see pole küll
soovitatav teguviis, kuid ega keegi telefoni käest ära ei tule võtma. Selline suhtumine ongi Uberi lahe külg, samal ajal kui riik püüab üle reguleerida, nähes hästi toimivates lahendustes probleemi. Uberi-eelsetest odavatest taksodest on siiani ebameeldiv maitse suus. Ühel hommikul mõned aastad tagasi olin veidi üllatunud, kuuldes taksosse sisse istudes ebatavalist krabinat – kogu auto salong oli kaetud prügikilega, et poleks võimalik interjööri rikkuda. Lisaks oli tahavaatepeegli juurde kinnitatud reisijate poole suunatud kaamera ning sohver mörises terve tee, kuidas ta teab küll, mis inimesed tal seal sõidavad – peamiselt roojajad.
Laenan isalt mugava gaasikütusel sõitva Mercedese, üsna ideaalse uberi-pilli. Testsõidu teen mõned päevad enne aastavahetust. Lükkan äpi tööle ja jään ootama. Umbes kümne minuti pärast tuleb esimene kutse „Mustamäe kesklinna“, Szolnoki peatuse lähedale. Kohe ongi mingi jama. Nimelt ei tunnista varem laitmatult töötanud kaardiäpp Waze enam GPSi. Õnneks leian õige maja üles. Näen, et saabuva naise nimi on Tiina. Vaatan liiga tihti üheksakordse maja trepikodade uste poole: millisest ta võiks tulla? Või on ta kuskil hämaras autode vahel juba ootamas? Kas jääda paigale või sõita maja nurga poole? Kus on hea koht ootamiseks? Ega ma kellelegi ette ei jää? Põhihirm on kliendile otsa tagurdada.
Kõik läheb siiski hästi, klient jõuab lennujaama ja põhjendamatud hirmud lahtuvad. Saan esimese sõidu eest hindeks viie ja helistan abinumbril. Väsinud häälega Peep ütleb, et kuuleb probleemist kaardirakendusega esimest korda ning soovitab kasutada Google Mapsi. See toimib, ent Google Mapsi peamine häda on selles, et ta kipub eelistama suuremaid teid, isegi kui need teevad mitmekilomeetrise ringi. Seega peab pidevalt kaasa mõtlema ja otsustama, millal on mõistlik majade vahelt lõigata ja millal viib tee tupikusse.
Tegelikult on imelik mõelda, et endiselt on vaja eraldi töötegijat, toimetamaks inimesi ühest kohast teise. See tundub vana maailma jäänuk. Millal see vedamine üldse algas? Kuningaid veeti sõjakolonnis ülestõstetud troonidel, siis oli tegu erakordse luksusega. Hobutroskad vajasid juhti, kuid praegu on see amet ajale jalgu jäämas. Linnad automatiseeritakse. Ka Uberi suur plaan on hakata toimetama isejuhtivate autodega. Sohvrid on praegu paratamatus, kuid komponent, millest plaanitakse esimesel võimalusel vabaneda. Üsna pea on autojuhid ajalugu, mida võib kujutada ajaloolistes filmides, nagu praegu vaatame tagasi liftisaatjatele. Tunnen end esimesi kliente vedades pisut kohatult vanamoeliselt. Nagu see tüüp, kes peab varahommikul käreda külma kätte minema, et hakata labidanurgaga jääd kõnniteelt lahti raiuma. Erinevalt temast istun siiski soojas, mistõttu enda tegevuse naeruväärsuse üle mõtiskleda on tunduvalt lihtsam.
Üsna keeruline saab olema Tulevastele põlvkondadele seletada, kuidas me julgesime sõita kolmetonniste raudkolakatega, mida juhtisid inimesed, kes on võrreldes algoritmidega kohutavalt eksimisvõimelised. Liiklusõnnetused on igapäevased, samuti pole harvad liiklussurmad. Iga liiklusesse sukeldumine on omamoodi õnneloosi ja lootus, et vastutuleva sõiduki juht pole purjus, lihtsalt hajevil ega näpi telefoni.
Peep on otsustanud aastavahetusel ka ise sõita, sest päev enne detsembri lõppu saabub e-kiri, mis ärgitab juhte tööle ja garanteerib uusaastaööl vähemalt 300eurose palga. Olen otsustanud üks kord elus aastat teistmoodi vahetada ja ühtlasi peatselt algavaks reisiks raha koguda. Aasias võib selle kolme sotiga kuu aega ära elada.
Kella kuue paiku vana-aasta õhtul lükkan ennast taas online’i. Olen just tankinud. Kojamehed jõuavad paar korda üle vihmamärja tuuleklaasi sõita, kui juba tuleb esimene kutse. Lasen selle veel mööda, viin jope pakiruumi, vaatan salongi üle, et kõik oleks puhas ja võtan järgmise kutse vastu. Panin spetsiaalselt selga musta triiksärgi, et sobituda aasta suurimasse peoõhtusse. Kuni keskööni kulgeb kõik tavapäraselt. Sõitjad on meeldivad, üsna kained. Tavalisest rohkem istutakse eesistmele, et sõbralikku juttu puhuda, sõidukist lahkudes soovitakse head aastalõppu. Kui aasta parajasti vahetub, veeren koos venelastest reisijatega mööda Mustamäe keskusest, mille parkla ja teeääred on täis
huilgavat rahvast. Lastakse rakette. Soovime autos üksteisele eesti ja vene keeles head uut aastat. Sõpruse puiestee on nagu pikk sädelev valgustunnel. Väikelapsed on kukile võetud, pilk taevasse suunatud. Iga natukese aja tagant näeb kedagi täiskiirusel arusaamatus suunas jooksmas. Üritan valmis olla juhuks, kui keegi ootamatult teele kukub.
Kella ühe paiku läheb liiklus jälle tihedamaks. Viru ringi juures käib närviline siblimine, Vabaduse väljak on täiesti umbes ja üritan seda vältida. Silma torkavad plafoonitaksod, mis ei anna inimestele teed, üritades ülbelt läbi pressida, nagu ikka. Saan kaks järjestikust sõitu Nõmmele. Ühel tänaval on just rakett süüdatud ja pean edasisõiduvõimalust ootama. Võib-olla on litsenseeritud taksojuhtide autodel põhja alla paigaldatud spetsiaalne plahvatuskaitse. Minul seda pole.
Teeääred on täis raketikestasid. Seal, kus tund aega tagasi käis vilgas elu, valitseb nüüd pime öö. Taksot sõites saab hea kontakti linnaga, milles elad. Mis rütmis see tuksub, millest koosneb ja mis inimesed siin elavad. Üks peamisi võimalusi peitub kõneluste pealtkuulamises, inimesed räägivad taksos nii, nagu keegi neid ei kuuleks. Saan teada, kuidas No-Spad peaks võtma juba enne menstruatsiooni, et sellest kasu oleks. Valu päris ära ei võta, aga lõdvestab spasme. Patu ööklubi eest tuleb peale edukas klubipidaja, kes Privé poole sõites märgib, kuidas see on üks rahulikumaid aastavahetusi, mida ta on näinud. Tagaistmel peavad lõbusad tüdrukud sõbrannaga videokõnet, paludes tal tisse näidata.
Veel saan teada, et on olemas ahv, kes oskab inimestega viipekeeles rääkida, väljendada tundeid ja vajadusi. Et tülitsetakse ka uusaastaööl. Paarisuhtes nii tavalisi võimumänge saab nüüd näha kõrvalt. Linna kakofoonia sõidab minust läbi kogu täiuses. Tundub, et miski ei seo ühtseks tervikuks neid fragmente, mida kuuleb kõrv ja tunnistab pilk. Ometi on igal reisijal loogiline põhjus, miks ta istub just praegu sellel istmel. Ka mina olen miskipärast selles kabiinis, täitmas rolli, mis mulle üheks õhtuks antud. Taksojuhina on võimalus saada ühe õhtu jooksul osa erinevatest saatustest ja kui hästi läheb, siis näha inimesi avanemas ning saada osa nende elust. Taksos toimub see otseülekandena, mängituna liikuvas sõidukis. See on parim võimalus osa saada eluteatrist kogu oma rikkalikus kihisevas absurdis.
Laagri lähedalt tuleb uus kutse, mis viib mind veelgi kaugemale lugematute lampidega valgustatud linnast. Pimedast maanteeservast leian poolelioleva uuselamurajooni, kust tuleb peale pere mitme lapsega. Nende kodu on sealt veel edasi, Hüüru kandis. Lõpuks sõidan pool tundi tühjalt tagasi pealinna keskusesse. See on aeg, kui olen üksi. Vanalinna sissepääsud on endiselt autodest blokeeritud. Kell on saanud neli ja järjest rohkem on tuigerdavaid kodanikke, kes üritavad ähmast pilku niipalju teravdada, et tuvastada tellitud auto numbrimärk. Minu jaoks on see aga esimene alkoholita aastavahetus üle kümne aasta.
Kella viie paiku hakkab tekkima tülpimus ja tüdimus. Alaselg on kangeks jäänud. Teen Linnahalli Statoili juures peatuse, sirutan. Samm on pärast pikka istumist pisut kobav. Kuue ajal lõpetades ei taha enam muud, kui koju magama. Vaatan, et sõitude pealt on kogunenud 120 eurot, lisaks Uberi poolt garaneeritavad tunnitasud, mille põhimõte on selles, et kui oled võrgus, aga sõite ei tule eriti, siis nad maksavad peale. Uusaastaööl oli tunnitasud 40 eurot ja nii. Seega, kui sõitude eest laekub tunniga näiteks paarkümmend eurot, siis Uber paneb oma osa juurde, et saaks kokku 40. Nii arvutades peakski öö eest tulema 300 euro ringis.
Ärkan uue aasta esimese päeva pärastlõunal kergelt uimasena ja otsustan õhtul mõned tunnid veel sõita. Võiks arvata, et tuleb vedada viimaseid koju laekuvaid joomareid, kuid ei, sõitjad on kained, ehkki veidi väsinud ja mõtlikud. Palju turiste, ka üks Eestis juba kuus aastat elav korealasest giid. Talvekuudel, kui tööd pole, hõõgub tal plaan hakata ka ise Uberi-juhiks, kuid selleks peaks enne Eesti juhiloa saama. Ta väljub ja süütab Kopli korrusmaja ees suitsu.
Väljamaksed toimuvad igal teisipäeval. Hakkan juba esmaspäeval vaatama, palju kontole kogunes ja avastan, et enne aastavahetust saadetud e-kirjas, kus seisab suurelt „garanteerime juhtidele kokku üle 300€ sõidutasudena“, on ka väiksemas kirjas tekst, et tuleb vastu võtta vähemalt 80% kutsetest.
Ma pole kindel, et seda tegin. Koolitusel sellest juttu polnud. Mul on paarkümmend hinnet sõitjatelt, mis kõik viied (parem kui koolis), kuid päris igale kutsele ma ei vastanud, kui polnud sobiv hetk. Kui kutset vastu ei võta, lükkab Uberi rakendus end võrgust välja ning ei luba kahe minuti jooksul uuesti sisse lülitada, teatades punasele taustal: „Lülitasime sind välja, sest tundub, et sa ei taha sõite vastu võtta“. Sellised asjad annavad selgelt tunda, et tegu on ikkagi ülemustega, kes noomivad ja suunavad sind justkui päris töökohal.
Siiski mingid boonused rakenduvad. Teine tingimus kõrge tunnipalga saamiseks on vähemalt kahe sõidu tegemine tunnis. Kui sõita kesklinnast Hüüruni ja sealt tühjalt linna tagasi, on võimatu seda teha, kui kiirus jääb alla 120 km/h. Ka pole mul eriti koefitsendiga sõite. Koolitusel oli juttu, et tasud saavad olema tunduvalt kõrgemad kui kolmekordsed, tegelikkuses rohkem kui topelthinnaga sõite ei tulnudki. Kokkuvõttes laekub veidi üle paarisaja euro, millest läheb veel maha kütusekulu. See meenutab juba tavalist suurkorporatsiooni nööki. Klassikalist reklaamlahendust, kus oluline info lisatakse kõige väiksemas kirjas, kuid siiski leitavana – pärast ei saa öelda, et seda polnud.
Aga kõik on suhteline. Taxify lubas kuni tuhandeeurost teenistust. Kuulsin pahastest juhtidest, kes olid 24 tundi rooli keeranud ja saanud selle eest alla neljasaja euro. Aga no mis seal ikka. Eks me kõik saame vahel tünga, olgu siis ärikaksikute Tiidu ja Teedu või suurfirma Uber poolt. Õnneks ei saa raha maailmast kunagi otsa ja kogemus, mõistmaks paremini seda linna, kus ma elan, on hindamatu.
Kuigi kaduv, on autojuhiamet võimalus olla otseselt kasulik. Kliendid on reeglina heasoovlikud ja nende tänu siiras. Soovitan kõigile, kellele tundub, et nende panust praegusel töökohal ei hinnata piisavalt. Olles viimased viis aastat tegutsenud reklaaminduses, mõjub taksotöö nagu spaapuhkus. Ennekõike hingele, sest autos istudes jääb selg üsna kiiresti kangeks. Seetõttu sobibki väga hästi just kõrvaltööna, mida teha kuni paar tundi järjest.
Uberiga on umbes sama efekt nagu mullu maailma hullutanud liitreaalsusmängus Pokemon Go, aga see toimub reaalsuses. Mäletan ise, kuidas ärkasin ühel varahommikul, sest põnevus sai unest võitu ja jalutasin läbi tuttava linnaosa nii nagu varem polnud käinud. Uberiga korjad Pokemonide asemel peale päris inimesi, kes isegi räägivad sulle vastu, kui midagi küsida. Ja mõnikord küsivad nemad ning sina räägid. Heade hinnete saamiseks tuleb samal ajal juhtida auto takistustest mööda ja ettenähtud kohta. See eeldab koordinatsiooni, et vahetada sujuvalt käike, samal ajal pöörata, mitte unustades suunatuld. Lisaks veel sotsiaalne olukord, mis tuleb sujuvalt välja mängida. Mänguna on Uber ülipõnev ja sõltuvusttekitav. Olles pärast pikka sõitu välja maganud, tekib selge ja tugev tahtmine tõmmata uuesti seda kangi, mis käivitab mängu ja annab uue ülesande.
