16. jaanuaril 1929. aastal kirjutas Anija valla taluperemees Johannes O. Tallinna-Haapsalu Rahukogule palvekirja. Ta tahtis lahutust.

„Minu naine on sigimatu,“ seisab Johannes O. kirjas. „Tema varjas minu eest oma sigimatust, simuleeris minu ja kõrvaliste inimeste ees raskejalgsust; sõitis linna ettekäändel, et ta sünnitama läheb, ja tõi sealt võõraid lapsi, mida oma lihasteks lasteks nimetas. Kaks surivad ära; kolmandale tuli lihane ema järele ja viis ära.“

Ehkki juhtunust on möödas juba 87 aastat, palus Rahvusarhiiv selle loo peategelaste perekonnanimedest avaldada vaid esitähe, sest tegu on liiga tavatu kohtulooga. Seega nimetame neid vaid eesnime ja perekonnanime esitähe järgi – Johannes ja Elviine O.

Johannes ja Elviine abiellusid 1914. aasta oktoobris. Elviine oli abielludes 18, Johannes 31. Mõlemad olid pärit samast kandist, Elviine pärit viielapselisest perest, Johannesel oli kuus õde-venda.

Aeg läks, aga järelkasvu paaril ei sündinud.

Kui pulmadest oli möödas kaks-kolm aastat, sõitsid Johannes ja Elviine Tallinna. Nad läksid naistearst dr Knüpferi juurde. Arst vaatas Elviine läbi ja ütles, et „tema kunagi lapsi sünnitama ei saa“.

Robert Edwards, kes sai 2010. aastal katseklaasiviljastamise väljatöötamise eest Nobeli auhinna, polnud tollal veel sündinudki. Edwardsi sünniaasta oli 1925. Aga Elviine ja Johannese ajal oli lastetus oluline abielulahutuste põhjus – 1920. aastatel olid peaaegu pooled lahutanud paarid lastetud. „Sigitamistakistus tuleb küll meeste juures sagedamini ette, mispuhul loomulikult naine on lahutuse nõudja,“ kirjutas ajaleht Rahva Sõna 1929. aasta 29. novembril.

Johannese tunnistasid arstid terveks. Elviine hakkas aga arstide vahet käima.