Mõni aasta tagasi osalesin psühholoogilise nõustajana prostituutide nö normaalsesse ellu tagasi toomise programmis. Ikka ja jälle kordus eluloomuster: tüdruk ei jõudnud koolis edasi, seal käimine muutus vastumeelseks, sest midagi head neiu klassiruumis ei kogenud... Kuni talle tehti „parem pakkumine“.

Kuulasin Florida matemaatikaõpetaja Joshua Katzi videoloengut (pealkirjaga „The Toxic Culture of Education“), kus ta räägib oma 16aastastest õpilastest, kes ei tule toime päris lihtsate algebraülesannetega – ja sain aru, mis toimub nende poiste ja tüdrukutega. Nad on kalad, kellelt nõutakse puu otsa ronimist.

See on kuulus Albert Einsteini tsitaat: „Kui hinnata kala tema võimekuse järgi puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on rumal,“ lisades, et igaüks on geenius.

Täis kõhtu või korralikku und ei võta arvesse ükski test. Ainult teatud kindlaid saavutusi.

Aga kuidas suunata kurjale teele liikuv noor geeniuseks saamise teele?

Haridussüsteem on üles ehitatud rangetele standarditele ja mõõdikutele – eksamid-kontrolltööd õpilastele, täiendõpe pedagoogidele, pingeread koolidele.

Just standardiseeritud testid on kurja juur. Need ei väljenda õpilase isiklikku kasvu, ahaa-elamust, mil tal mingi teema kallal pusides lõpuks lambike põlema lööb. Koolis käimine ja hinnete saamine on hirmus paine, sellele läheb kogu aur, nii et õpitava tegelikule sisule polegi mahti mõelda.

Veel vähem arvestab teadmiste kontroll õpilase elulaadiga. Võib-olla ei saanud laps eile õppida, sest purjus lapsevanem lällas terve õhtu kodus? Või väike vend keeras telekal hääle nii valjuks, et ei suutnud süveneda? Võib-olla pole ta eilsest saadik endale süüa teinud, sest emme-issi käivad Soome kalevipojaks?

Täis kõhtu või korralikku und ei võta arvesse ükski test. Ainult teatud kindlaid saavutusi.

Tulemuseks on meil tuhanded täitmata töökohad. Ja meil on tuhandeid töötuid, kes käivad kuude kaupa töötukassa prouadega juttu puhumas, kuid sobivat ametit ei leia.

Joshua Katz näeb puuduliku haridussüsteemi taga eraettevõtluse karvast kätt: töösturid on mõistnud, et haridus on õrn narratiiv, millele rõhudes on võimalik korralikult teenida. Kuna kõik on kehvakesed ja vajavad aina parendamist – laisad ja rumalad õpilased, närvilised ja hoolimatud õpetajad, võõrandunud koolisüsteem – siis järelikult tuleb toota aina paremaid õpikuid, korraldada täienduskursusi ja ehitada aina moodsamaid koolimaju. Mis selles halba on? Eelkõige see, et keegi ei saa ega tohigi endaga rahul olla.

Osalesin augusti viimasel nädalal Valga hariduskonverentsil, kus nägin saalitäit imelisi pedagooge, kes iga ettekandega järjest sügavamale saalitooli vajusid. Õpetaja peab on nii- ja naasugune, aga vaadake ennast! Te peate käima ajaga kaasas, ennast harima, ja mida te üldse kaasaegsest isiksusepsühholoogiast teate?!

See on klassikaline reklaamitrikk: loome kõigepealt vajaduse ja siis pakume lahendusi selle vajaduse leevendamiseks.

Ühesõnaga – see nõudmistekoorem on kapitalistide vandenõu eesmärgiga teie pealt aina enam teenida! Rõhumine hariduslikele ebaõnnestumistele on äriplaan! Mulle on kogu aeg tundunud arusaamatu, miks haridusest rääkides käib jutt tegelikult riigi ja eraomandi konkurentsist, st majandusest. Aga turul lettidel on laste pead – milline kool suudab enda korvi rohkem päid kokku kahmata, on võidumees. Eestis ongi õudne see, et laste rookimine butiigitooteks või vähem väärtuslikuks säästumarketikaubaks hakkab peale juba lasteaiast, mil lapsele vastav brändimärk otsaette lüüakse.

Mis saab neist, kel pole kohta ülikoolis, võib-olla isegi keskkoolis?

Need õpilased marginaliseeruvad, kuni jäävad risuks kaela sotsiaalsüsteemile. Või, hullem veel – kriminaalsüsteemile. Liiatigi – need madalamat haridustaset eeldavad töökohad napsavad endale üha sagedamini inimesed, kellel on parem hariduspaber ette näidata.

Kuidas neist õpilastest nende sisemine geenius üles leida ning enda ja ühiskonna rõõmuks tööle panna? Vastus võiks kõlada: vähem standardite kummardamist, rohkem isiksuse eripäradega arvestamist.