„Tualetis on põrandaküte!“ teatab maakler võidukalt. Siis on ta ühe hüppega (teise hüppega oleks ta aknast väljas) kapi juures. Ta veeretab lükandukse aeglaselt lahti. Trummipõrin! Kapis on selle 17ruutmeetrise korteri teine pärl – tolmuimeja. „Kõik eluks vajalik!“ lõpetab musta mantliga mees ettekande. Toas on ka hall diivanvoodi ja mikrolaineahjuga laud. Muuks ruumi pole. Joogamati lahtirullimiseks peaks avama välisukse.

Stuudiokorteri eest, nagu kutsutakse hellitavalt uberikke, kus kööki minemiseks piisab voodis käe välja sirutamisest ja kus saab varbaga teleka sisse lülitada, küsib omanik 290 eurot kuus.

Tavaline hind Tallinna kesklinnas. Eriti suur nõudlus ongi väikeste korterite peale. Need reserveeritakse kiiremini, kui sa jõuad kuulutuse läbi lugeda.

SKVOTTIJAD TARTUS: Jaan Tõnissoni pojale Heldur Tõnissonile kuulunud majas on end elama sättinud kümmekond noort ja toimekat inimest. Foto: Aldo Luud

Tean noori paare, kes ei jõudnud õieti tuttavakski saada, kui kolisid kokku. Kahekesi on odavam. Ja mis siis, kui teineteist veel eriti ei tunne. Küll tutvuda jõuab ka koos elades. Ja me veel imestame, ­kuidas islamiriikides sõlmitakse kokkuleppeabielusid, kus vanemad otsustavad, milline suhe oleks praktiline. Meil võiks olemas olla täitsa spetsiaalne kosjasobitaja-maakleri teenus, kus kortereid pakutakse koos elukaaslasegaga. „Üürin korteri 30ndates haritud karjäärinaisele. Mees hinna sees.“ Läheks ju küll kaubaks. Ajavõit ka. Näeb ruttu ära, kas sobite või ei. Kui mitte, kolid teise juurde.

Odavam on osta, öeldakse. Aga kui korteriomanikult küsida, mitu aastat ta veel laenu maksab, siis ta solvub.

Eestis on palju inimesi, kel kukil eluasemelaen. Nad ei saa üleöö vabakutselisteks hakata ega firmat luua. Või aastaks reisima minna. Või vallandamist kartmata tööl hullumeelseid ideid välja käia. Elavad, silmad maas, oma kastides edasi.

Tean noort õpetajate peret, kellel on Ida-Virumaal maja. Seal pole vett ja puudub põrand. Nad tahaksid elamu korda teha ja sinna kolida. Tööd oleks, maja on, tahe on. Aga piisavalt laenu ei anta. Maja seisab tühjalt edasi.

Kaks aastat tagasi ütles siseminister Hanno Pevkur, et Ida-Viru­maa peaks olema paik, kus aina rohkem inimesi tahaks elada. Sellepärast tehakse tuhamägede kanti 53miljoniline euroraha süst. Ehitatakse riigigümnaasiume ja tervisekeskusi. Oh, need tühjad koolipingid ja saunalavad on siis kaunid vaadata!

Ja kus hakkan elama mina? Mu üürikorteri omanik naaseb jaanuari lõpus koju. Selleks ajaks peab plats puhas olema. Kui ma aasta tagasi kesklinna kolisin, tundus umbes 350 eurot üüri ja kommunaalteenuste eest ülekohtune. Vaagisin ja tingisin. Lõpuks maksin raske südamega ära. Nüüd paistab see 25ruutmeetrine stuudiokorter nagu tõeline häärber. Ikkagi katus pea kohal. Tolmuimeja on mul endal olemas.

Tegelikult ma eelistangi üürida. Enamikus Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides pigem üüritakse. Minuvanused elavad kambakesi koos. On lõbusam ja saab koos suuri mõtteid mõelda.

Mõni aasta tagasi kogunes Hamburgis ühel vihmasel õhtul tänavale kamp vihaseid noori. Pidin neile rattaga peaaegu otsa sõitma, kui nad tee blokeerisid. Umbes 30aastane mees, müts silmil, ulatas brošüüri ja ütles, et nad nõuavad linnavalitsuselt üürihindade kasvu piiramist. Ta ütles, et Hamburg on üürimiseks igavesti kallis linn – üks kallimaid Saksamaal – ja et säärane ebaõiglus peab lõppema.

IDÜLL: Hispaania skvottija Sebastian oma kahe koeraga Brüsseli mahajäetud korteris, mida ta peab koduks. Foto: Reuters/Scanpix

Hüppasin sadulasse ja väntasin kodu poole, võtmed taskus kõlisemas. Hamburgi kesklinnas maksin üüri veidi vähem kui Tallinnas. Olin väga rahul. Tollal, 2011. aastal, küsiti keskmise Hamburgi üürikorteri eest 7,19 eurot ruutmeetri kohta. Eestis samal ajal 7,3 eurot.

Üks Islandi indimuusik käis paar aastat tagasi Tallinna vanalinnas kontserti andmas. Meie muinasjutuline nukulinn oli talle nii inspireeriv, et ta mõtles Berliinist siia kolida. Ütlesin talle, kui palju üüri maksan. „Ah, unusta ära. Berliinis elan poole odavamalt. Toit on ka odavam,“ rehmas ta. Arvutasin ruttu, kas tasuks Berliini kolida ja kord kuus lennukiga Eestis käia, tööandjale nägu näitamas. Kui piletid varakult broneerida, oleks enam-vähem sama välja teinud. Praeguseks on Berliini üürihinnad küll tõusnud.

Kui Saksa noored kodu ei leia, hõivavad nad mahajäetud maja ja skvotivad seal rõõmsalt, kuni politsei nad välja ajab. Vahel ei lähe nad ka siis. Pidevalt käib kisma mõne hõivatud maja pärast.

Äkki ma peaks oma tuttavatega sama tegema? Ida-Virumaal on küllalt tühjalt seisvaid maju. Niikuinii mulle selle jutu peale enam pangast laenu ei anta.