Pärnitsa Sirbis ilmunud laulupeo lugu oli nagu sõõm värsket õhku, tundus esimesel hetkel.

Juunis toimunud noorte laulupeol tundus õhk tõesti paksem kui tavaliselt. Kõik õhkasid ja ahhetasid.

Koorilapsed hüüdsid kaare all: „Mina jään!“ Loojuv päike mere kohal värvis pilved roosaks.

Tundus, nagu liiguks Eesti tõesti – vabaduse kaotamise ja langeva iibe hirmus – uue korra suunas. Korra, kus riik ja rahvas on pühad ja igaühe kohus on neid kaitsta ja teenida.

Ka nende, kes ei tööta kaitsepolitseis ega Toompeal, kes pole sõdurid ega tea veel täpselt, mida nad teha tahaksid. Näiteks lapsed, kes käivad laulukooris.

„Mina jään!“ hüüdsid nad kuulekalt, nagu neile oli õpetatud.

Sellest kirjutaski Pärnits oma eelmisel nädalal eestimaalasi rabanud arvamusloos. Ta kirjutas, et laulupidu on saanud autoritaarse mõttemaailma tööriistaks. Ja et rahvusliku propaganda ohvrid on ka lapsed.

„Julge tüüp!“ mõtlesin.

Kaur Kender: Pärnits on viimane tark inimene

Tema väljaütlemistest kirjutasid kõik suuremad väljaanded. Marko Mihkelson ütles, et viimati kasutas Vene propaganda Eesti suhtes selliseid termineid (nagu Pärnits) 1990ndatel aastatel.

Pärnitsa kaitseks astus välja kultuuriminister Indrek Saar, kelle sõnul on vabas Eestis igaühel õigus oma arvamust avaldada.

Ka EKRE poliitikud aktiviseerusid. Mart Helme ütles, et sõnavabadusel peaksid siiski piirid olema.

Kas Pärnitsa tegu ikka oli julgustükk?

Kas meil on nüüd kergem olla ja mädapunn on lõhkenud?

Kirjanik Jürgen Rooste nii ei arva. Vastupidi. Pärnits kraapis tema sõnul nii palju tolmu üles, et rikkus tõsisemate kriitikute jaoks selle arutelu juba eos oma lohakalt ja läbimõtlemata esitatud mõtetega ära. Me oleksime pidanud rääkima laulupeo ja kultuuri rahastamisest üldisemalt, arvab Rooste.

Kas Pärnits ikka teab, millest ta räägib?

Seda võiks arvata.

Miku ema Tiiu Pärnits, keda Mikk iga päev näeb (elavad kõrvuti), on tantsuõpetaja (õpetab ka rahvatantsu), legendaarsemaid rahvakultuuri edendajaid Pärnumaal. Tiiu on osalenud üheteistkümnel tantsupeol.

Miku vanaema, endine õpetaja Ester Haljaste seisab aga Ida-Virumaal eesti keele eest, 2012. aastal avaldas ta kodukandi kohta raamatu.

Ühesõnaga, Pärnits tuleb haritud perekonnast. Loevad raamatuid, mängivad pille, huvituvad ajaloost.

Mikk rahvatantsu ei tantsinud, luges meelsamini raamatuid. Mõned kuud õppis ka Tallinna Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, aga siis loobus.

Hakkas hoopis kirjutama (viieaastaselt otsustas, et temast saab kirjanik).

Siiani on Mikk aga rohkem tähelepanu pälvinud solvangute kui raamatutega.

Ema sõnul on Mikk alati otsekohene olnud.

Ta võib väga teravalt salvata ka neid, keda ta ei tunne.

Kolm aastat tagasi nimetas Pärnits luuletaja Svetlana Grigorjevat libuks ja kirjutas Kaur Kenderi nihilisti-portaalis, kuidas Grigorjeva kasutab oma vene nime ära, et Eestis kuulsaks saada.

Grigorjeva pole Pärnitsat kunagi näinud, ta ei tea meest. Ühel päeval lihtsalt nägi laimavat lugu.

„Teisiti ei oska ta omale tähelepanu saada kui ainult selliste lugudega,“ arvab Grigorjeva.

Pärnitsat on nimetatud Kenderi kutsikaks. „Viimane tark inimene, kes teile Eestist kirjutab. Hoidke teda,“ ütleb Kaur Kender Ekspressile.

Mikk on solvanud paljusid Eesti kirjanikke.

Ta kirjutas kirjanik Jürgen Rooste kohta: „Jota, haiseb kuse järgi.“

Maarja Kangro kohta: „Klassikaline „festivalihoor“.“

Kivisildniku kohta: „Otsib pidevalt jüngreid, ei koti kedagi.“

Ta on mõnitanud Heimar Lenki ja Jim Ashilevit. Nimekiri on väga pikk.

Eriti meeldib Pärnitsale solvata kirjanikke, kes kultuurkapitalilt toetust saavad. Samal ajal kurdab ta ise, et raha pole. Ütleb Ekspressile, et püsib vaevu elus.

Ta arvab, et Eesti riik võiks vabakutselistele kirjanikele vähemalt ravikindlustusegi tagada.

Tema väljaütlemised on pahandanud paljusid, nii mõnigi skandaal on jõudnud suurema publikuni.

Aga Pärnitsa loomingule jagub tähelepanu harva ja väikestes doosides.

Sel kevadel ilmus Pärnitsal luulekogu. Vastuseks oli suuresti vaikus.

Mikku häirib, kui teda ei mainita, kui ta jääb tagaplaanile.

Ta on kirjutanud: „Positiivset vastukaja ei ole ma aga eales saanud ega tea, mis tunne see olla võiks.“

Nüüd on tähelepanu lõpuks saabunud. Pärnits puudutas närvi.

Miks Pärnits tegelikult tolmu üles keerutas, võtab ühe lausega kokku Jürgen Rooste: „Ta on pisike kuri vähkreja, kes tahab kuulsaks saada ja nüüd lõpuks leidis selle akna.“

Kui Ekspress tegi Pärnitsale ettepaneku kohtumiseks, vastas Pärnits, et ei soovi, „ei usalda meediat.“

Vastused saabuvad meili teel. Ta ütleb: „Mitte keegi ei soovi oma isiklike mõtete väljendamise eest alandamist ja sõimu.“

Seda on ta enda sõnul pärast artiklite avaldamist küllaga saanud: internetikommentaariumides, sotsiaalmeedias.

„Ühtpidi on säärane matslus Eestis normiks saanud,“ ütleb ta. „Teisalt saan politseisse avalduse esitades paluda Inglismaalt soovi korralt poliitilist asüüli, kuna olen rünnaku tõttu muutunud dissidendiks.“

Et ta ise on teisi solvanud ja rünnanud ja mõnitanud, sellest Pärnits ei räägi. Ta heidab poliitikutele ette, et nad pole vabandanud, aga ise pole ta seda samuti teinud inimeste ees, keda on avalikult laimanud.

Kui kriitikanooled ta enda suunas lendama hakkasid, ehmatas Pärnits lihtsalt ära ja puges peitu.

Või nagu kirjanik Andrei Hvostov ütleb: „Äratätoveeritud nihilistid ongi seest pehmod ja nõrgukesed.“