Miks on „avalikud tualetid“ Eestis nii häirivalt avalikud?
„Sittumine“ on verb, millele Eesti Keele Instituudi üldjuhul äärmiselt sõnaosav sünonüümisõnastik ei paku ühtegi vastet. Võib-olla tuleb see asjaolust, et enese kergendamisest rääkimist – ja veel vähem kirjutamist – pole Eestis peetud kaugeltki heaks tooniks. Samas kõnelevad meie avalikud tualettruumid teist keelt, laulavad valjult veetõmbamise ja paberiga nühkimise koraali. Kempsuskäimisest ei tohiks justkui kirjutada, kuid tegevust ennast ei lasta varjata.
1997. aastal andis Lennart Meri mälestusväärse pressikonverentsi Tallinna lennujaama avalikus peldikus. Ta juhtis mõjusalt tähelepanu tualettruumide piinlikule seisukorrale kohas, mis oli Eesti tähtsaim värav suurde maailma. Tänapäeval on Tallinna lennujaama WCd elurõõmsalt värvitud ja enam-vähem talutavalt puhtad, kuid on üks asi, mis neis puudub: eraldatus. Pottidele on küll ümber ehitatud latrid, mis varjavad hädalist võõra pilgu eest, kuid privaatsus piirdub vaid illusiooniga. Kätte kostavad kõik kõhumürinad ja sorinad (sekka ka mõni sulpsatus või peeretus) ning selline on olukord kõigis meie lennujaama WCdes. Isegi muidu väga sümpaatses äriklassisalongis.
