Niidan muru – järelikult elan

Eestlased ei kuulu maailma tippu ei jalgpallis ega golfis, aga jalgpalli- või golfiväljakut meenutavat muru üritatakse kasvatada peaaegu igas õues.

Juunikuu algus Eesti kagunurgas. Metsalagendike vahel on talud.

Ühes keeb elu – grillist immitseb suitsu, saunakorstnast samuti. Hoovis on autod, mille väljalaskeaasta jääb sellesse kümnendisse.

Muru selle talu ümbruses on niidetud nii lühikeseks nagu diplomaadi habe. Ei midagi, mis silma võiks häirida.

Järgmisel lagendikul on elumajal veel katus peal, kõrvalhoone aga juba minekul – katust peaaegu pole. Õunapuud kannavad endiselt vilja, aga neid ubinaid ei tule keegi sügisel korjama.

Murust on saanud hein, mis ulatub vööni. Keegi pole siin enam aastaid vikatiga kaart võtnud, muru­traktorite tulekut selle talu elanikud ära oodata ei jõudnudki.

Murust on saanud märk – niidan muru, järelikult elan.