Silm jäi pidama uudisel, et helikopter-vanemate lapsed on täiskasvanuna närvilisemad ja kõrgema ärevusnivooga kui teised. Mis asi on helikopter-lapsevanem? Olen põgusalt seda väljendit kuulnud, aga ameerika lapsevanematele mõeldud meedias, mitte eesti keeles.

Eesti kultuuriruumis pole siiamaani vaja olnud seda nähtust nimetada, sest meie oleme harjunud teistmoodi kasvama. Vabalt. Julgelt. Iseseisvalt. Väiksest peale on meilt vastutusvõimet eeldatud.

Mina tulin seitsmeaastasena kooli õhtusest vahetusest üksi koju läbi Nõmme pimedate tänavate, mu sama vanad klassikaaslased jäeti üksi koju oma väikseid õdesid-vendi hoidma, me tegime heina, käisime mitme kilomeetri taha ise ujumas ja ükski helikopter ei seganud meie õnnelikku, seiklusterohket lapsepõlve.

Ameerika lapsed ei tohi ilma vanemliku tähelepanuta hingata ka. Hirmus saada kukile kuri sotsiaaltöötaja, peavad ameerika emmed terve ööpäeva lapsi ­jälitama nagu verekoerad. Ime siis, et lapse ­sabas jooksmisest mõni lapsevanem nii ära keerab, et ilma lakkamatu poputamiseta enam olla ei oskagi. Heast kavatsusest olla oma lapse jaoks olemas saab obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundtegevus. Sellega kaasneb ärevus, et äkki sa ikkagi pole piisavalt hea lapsevanem.

Ülehoolitsevat lapsevanemat ongi hakatud pedagoogilises kirjanduses viisakamalt helikopter-vanemaks nimetama. Eestikeelse vastena tunneme mõistet kanaema ning selle metoodika saadust – memmekat.

Sotsiaalteadlased näevad nüüd sellise kasvatusmeetodi tagajärgedes (mis öeldakse ilmnevat alles praeguses, Y-põlvkonnas) probleemi: iseseisva otsustamisjulguseta hellikud hakkavad jõudma ikka (20+), kus neilt oodatakse asjalikke tegusid… nemad aga ilmuvad töövestlusele koos ema ja vanaemaga.

Ratsionaalselt võttes oleks mammal-papal nagu õigus saada vastutasuks igakuiste elektriarvete jms eest veidike kontrolli- ja kamandamisõigust. Aga jutt sellest, et mina maksan su hariduse ja hobide eest, ei ole päris siiras. Tegelikult sirgub lapsevanemast helikopter (selline, kes võsukese pea kohal kogu aeg abivalmilt ja murelikult põristab) enese südametunnistuse vaigistuseks. Kuigi ta ise oma tegevuses egoismi ära ei tunne.

Alljärgnevalt pakun mõned sümptomid, mille esinemise korral võib igaüks endal helikopter- ehk kanaemadust testida. Et siis hoolitsusega veidike tagasi tõmmata.

Esiteks: sa oled uhke, et oled oma lapsega nii lähedane, et tead temast kõik-kõik, ning sul on raske olla temast eemal terve pika koolipäeva.

Teiseks: kui sa ostad oma tibule kõik (ja rohkemgi veel), mis talle pähe tuleb (“Ta ei tahagi midagi väga suurt, ja neid uusi tosse pole mul ju raske osta”).

Kolmandaks: sa püüad oma väikest geeniust tuunida igal alal parimaks ja pingutad selle nimel ise palju: istud ta trennides, helistad klaveriõpetajale õhtuti koju jne. Kiituskirjad-medalid teevad sulle rohkem rõõmu kui lapsele.

Ära paarikümne aasta pärast imesta, kui ainus asi, mida tüüp perfektselt oskab, on emale telefoni teel korraldusi jagada.

Neljandaks. Sinu turvameheoskused annavad presidendi ihukaitsele silmad ette: pruugib vaid mõni titt liivakastis sinu oma tõugata, kui sa sööstad vahele.

Viiendaks. Kes õigupoolest kudus need ilusad sokid, mille eest su tütar käsitöötunnis kiita sai? Ja sa aitad tal iga päev kodus õppida, imestades, et keskkooli lõpuklassi füüsika sulle üle jõu käib… Ja eelmisel nädalal lugesid sa “Timm Thalerit”, mitte sellepärast, et see on su lemmikraamat, vaid seetõttu, et see on kaheksandas klassis kohustuslik.

Seitsmendaks: sa oled oma lapsele taksojuht ja stilist, sõidutad pidevalt autotäit lapse sõpru ja ostad talle kõik riided, sest ta ise seda teha ei oska – liiatigi tead sina paremini, mis on praktiline ja moodne.

Sul on tema jaoks kõik vastused olemas: kuhu sõita, mis on kasulik, kellele helistada, mida guugeldada. Sa oled oma lapsele täiuslik impressaario… aga ära siis paarikümne aasta pärast imesta, kui ainus asi, mida tüüp perfektselt oskab, on emale telefoni teel korraldusi jagada.

Normaalne, poputamisega mitte liialdav lapsevanem annab oma järeltulijale hingamis- ja otsustamisruumi, jättes ka vigade tegemise ning jamadest ise välja tulemise võimaluse. Mõnikord lased tal omaette nutta ega torma kohe sooja tee ja pabersalvrättidega lohutama. Ideaalne lapsevanem olemiseks piisab tihtipeale sellest, kui anda mõistlik kogus taskuraha ja sõidutada noorsand sinna, kuhu tasuta transpordiga ei pääse.