No ma siis kirjutan nüüd.

Õllepurk su käes väljendab isikupära, on kui aken hinge, kõneleb sinust sama palju kui riietus või auto. Ehk teisipidi: kui tahad endast muljet kujundada, siis tea, mida sa jooma pead.

USA psühhograafilise reklaami agentuur Mindset Media tegeleb inimeste tarbimisharjumuste ja isikuomaduste seoste uurimisega. Nad intervjueerisid 2600 õllesõpra. Uurimusest joonistub välja selge muster. Näiteks inimesed, kes eelistavad käsitööõlut õlletööstuse tuntud gigantidele, on oma poliitilistelt vaadetelt mõõdukad: nad pole nii konservatiivsed kui need, kes üldse õlut ei joo.

Need, kes pole nii valivad, on oma isikuomadustelt emotsionaalsemad ning rohkem kogemustele ja naudingutele avatud kui need, kes jonnakalt baarileti ääres oma marki nõuavad.

Uuring ütleb, et Budweiseri jooja on enamasti praktiline, kahe jalaga maa peal asuv olend, kes ei raiska aega unistustele, ta pole kuigi mõjutatav, ent ta võib tegutseda ilma pikemaid plaane tegemata.

Budweiseri eelistaja sõidab kastiautoga ning kasutab vaba tagasimaksegraafikuga krediitkaarti.

Bud Light – eelmise kalorivaesem variant – on õlu, mille puhul Ameerika uuri­jad peavad vajalikuks märkida, et seda ­eelistab Barack Obama. Selle õlle sõbra loomus on poisikeselik: ta hindab kambavaimu, aga arvestab ka autoriteetidega. Ta ostab tihedamini lotopileteid kui teiste õllede joojad ning üsna kindlalt ei osta ta ühtegi ökomärgistusega toodet.

Corona jooja on pidutseja tüüpi: ekstravert, alati hõivatud, energiast pakatav. Loomult soe ja empaatiline. Maailma päästmise nimel ostab ta kaupu taaskasutuskeskusest ning tema (mitte ülearu sätitud) kodust võib leida igast nurgast mõne ekraaniga tarbeeseme.

Heinekeni joob enesekindel, energiline, tagasihoidlikkust mitte hindav tegutseja, kes naudib tähelepanu keskmesse sattumist. Ta ise usub, et on eriline tüüp. Naudib luksust, omab American Expressi krediitkaarti, kõige uuemat iPhone’i mudelit ja sportautot.

Käsitööõlle joojad (siia alla loetakse ka väiksema läbimüügiga nisuõlled) on selle uuringu tegijate arvates kõik ühesugused, joogu nad ükskõik kui harvaesinevat nišitoodet. Nad kulutavad oma aja pigem õllest rääkimisele kui töö tegemisele! Nad on eelarvamustevabad, uudishimulikud elamusteotsijad. Neil pole kuigi palju vastutustunnet, näiteks tähtaegadest nad tööl kinni ei pea ja see ei tekita neis stressi ka. Nad on ökopoodide alalised kunded ning õlle kõrvale vahivad kontoritragöödia “The Office” vanu seeriaid.

Eraldi tasuks peatuda ka õlleanuma psühholoogilistel aspektidel. Näiteks sõltub klaasi kujust, kui kiiresti õlut libistatakse.

Bristoli ülikoolis tehtud uuringu käigus anti inimestele klaas õlut ning paluti vaadata üht dokumentaalfilmi. Inimesed arvasid, et oluline on täita filmi kohta käiv küsimustik, ega pannud tähelegi, millest nad neile serveeritud õlut joovad. Osa sai kaarja kujuga (sellised kellukesekujulised, keskelt peenemad) pokaalid, teistele lükati ette lihtsad sirged klaasid.

Selgus, et need, kes jõid õlut sirgest klaasist, kulutasid ühe klaasi tühjendamisele tunduvalt rohkem aega. Sirge klaas tühjenes 12 minutiga, kurvikas klaas aga kõigest 7 minutiga. Oluline vahe, mida baarmenitel tasub silmas pidada (nad peavadki)!

Aga millest see erinevus tuleneb? Üks põhjus võib olla see, et kurvika klaasi omanik ei oska hinnata, millal ta oma joogiga poole peal on, s.t silmamõõt ei anna õiget tulemust. Seda oletust kinnitab katse, kus joojatele anti kätte pooleldi täis klaasid – nüüd tühjenesid need võrdse kiirusega.

Huvitaval kombel polnud joomise tempol mingit vahet siis, kui joodi alkoholivaba karastusjooki – klaasi kuju mängis rolli ainult õlle puhul!

Küll aga kulub märjukest rohkem madalast ja laiast nõust juues, sõltumata joogist. Lapsed kulistasid madalatest ja laiadest klaasidest pikkade peenikeste klaasidega võrreldes tervelt 74% rohkem mahla, täiskasvanud kõigest 19% rohkem. Silmanägemine eksitab isegi kogenud baarmeneid, kes alateadlikult kallavad (kuni 27%) rohkem jooki madalatesse ja laiadesse klaasidesse.

Arvatavasti on tegemist psühholoogias tuntud vertikaal-horisontaalse illusiooniga: inimene eelistab keskenduda kõrgustesse pürgimistele, mitte laiutamisele. Näiteks kui palutakse silma järgi hinnata meetrist latti, siis püsti tõstetud lati pikkuseks pakutakse üle meetri, kui aga seesama latt lebab maas, hinnatakse pikkuseks alla meetri.