Karla (15) jäi pärast seda, kui oli oma ortorektikutest vanemate juurest linnakodust põgenenud, elama maale vanaisa-vanaema juurde. Vanaema tegi normaalselt süüa ega pidanud iga suutäie juurde loengut toidukeemiast. Kotlet oli Punikust, pannkoogis oli ohtralt suhkrut jne. Karla ei tahtnud enam midagi kuulda kolekaltsiferoolist ega ksantofüllist. Elu tundus lihtne ja ilus: päike paistis, linnud laulsid, lilled õitsesid.

Jah, lilled… Neid oli vanaemal palju ja erinevaid, tema aed oli suur ja lopsakas. Selle lopsakuse nimel müttas vanaema oma aiakeses hommikust õhtuni ja nüüd pidi seda tegema ka Karla. See oli pannkookide ja kotlettide hind. Karla talus seda kergel meelel, sest alternatiiv oli pöörduda tagasi verevaesesse linnaellu, kus ta tundis end laborirotina, kelle peal ülemaailmne tervisetoidumaffia oma eksperimente tegi.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel