„Mina, Jüri, võtan sinu, kallis Mari, oma seaduslikuks abikaasaks. Luban sind armastada ja austada kogu elu, olla sinule truu nii headel kui ka halbadel aegadel, nii haiguse ajal kui tervena, nii õnnes kui õnnetuses. Tõotan, et talun kannatlikult ja nurisemata sinu õppelaenu ja selle tasumise tõttu meie tulevast perekonda tabavaid ebamugavusi ja majanduslikku kitsikust.“

Abielutõotuse lugeja ohkab. Tegelikult oli Jüril natuke haneks tõmmatu tunne – Mari ei olnud talle isegi lembehetkedel tunnistanud, et tal on ülikooli lõpetamise järel kaelas suur õppelaen. 

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel