Tihti öeldakse, et samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Aga see klišee ei pea paika ja moonutab vana aja filosoofi Herakleitose mõtet! Ma mäletan, kui minu (ja paljude mu ülikoolikaaslaste) lemmikõppejõud, filosoofia ajaloo lektor Tõnu Luik (kujutate ette, sadade udupäiste hilisteismeliste tudengite lemmikaine oligi Hegeli-eelne filosoofia, ja mitte niivõrd ainese pärast, kuivõrd just lektori, meist kõigist udupäiseima tõttu!) tsiteeris Herakleitost, kes alustas oma kõik-voolab-mõttekäiku: „Samasse jõkke – ja ometi mitte samasse…“

Me tahaksime uskuda, et kõik võib muutuda, aga jõgi jääb siiski samaks. Ikka jälle kordame vanu vigu, satume samadesse olukordadesse, avastame end taas suhtes inimesega, kellel on jälle needsamad väljakannatamatud omadused!

Võtame või harjumused. Inimene on oma harjumuste ori (järjekordne klišee, aga kahjuks peab paika). Igal hommikul sama kohv: vahustatud piim, pool lusikatäit suhkrut, ja hoidku jumal, kui piimavahustaja on katki läinud või õige tass alles nõudepesumasinas. Päev on rikutud! Ainuke lohutus on, et isegi parimad meist ei pääse oma kompulsioonide küüsist. James Bond tellis igas baaris martinit shaken, not stirred. Oleks ta ükski kord rahvaliku rumm-koola võtnud! Aga ta ei suutnud, sest oli oma harjumuste ori.

Harjumused on jumal välja mõelnud selleks, et aju saaks kergemini läbi ajada. Kui rutiin ja automaatne toimimine on juba paigas, lülitub aju säästurežiimile.

Psühholoogid on uurinud, mis toimub inimese ajus, kus mingit kindlat käitumist juhib väljakujunenud neuroloogiline muster. Kakskümmend sõltlast – suitsetajad, ostusõltlased, liigsööjad jne – viibisid tervelt kolm aastat mitmesuguste mõõteriistadega ühendatult spetsialistide tähelepanu all. Teadlaste eesmärk oli välja selgitada, kuidas harjumused neuroloogilisel tasandil toimivad ja kuidas neid muuta.

Kõik nad muide üritasid oma pahest vabaneda. Enamjaolt see õnnestuski. Näiteks keegi Lisa (seda kirjeldab ­Charles Duhigg oma raamatus „Harjumuse jõud“) otsustas lörriläinud suhet leinates teha vähemalt midagigi, mis tema kontrollile allub, ja püüdis vabaneda nikotiinisõltuvusest. Ja palun väga: aasta hiljem osales ta edukalt New Yorgi maratonil. Tema ajupilt näitas olulisi muutusi.

Harjumused on jumal välja mõelnud selleks, et aju saaks kergemini läbi ajada. Kui rutiin ja automaatne toimimine on juba paigas, lülitub aju säästurežiimile. Kusjuures aju ei oska vahet teha, mis on head, mis halvad harjumused (vaevalt et jumalgi vahet teeb). Harjumus on harjumus on harjumus. Selgus ka, et harjumus sarnaneb portselaniga – see on küll tugev, kuid kergesti purustatav. Seda haprust aga saabki uute kasulike harjumuste kultiveerimiseks rakendada. Selleks tuleb kasutada iha ja päästikute süsteemi.

Harjumus vallandub päästikule vajutades. Iga suitsetaja teab seda: kui telekas näitab sigaretiga kätt, tahab ka vaataja käe suitsupaki poole sirutada. Järelikult tuleb päästikutest resoluutselt hoiduda. Ülekaaluga võitleja ei osta puhvetkappi küpsiseid „igaks juhuks“. Alkohoolik ei sisene viinapoodi. Mängur koostab oma marsruudi nii, et ei peaks kasiinost mööduma. Ekskallima telefoninumber tuleb mälust kustutada. Ja nii edasi.

Sest need kõik on ohtlikud päästikud! Siis tuleb uurida oma soove ja ihasid, et nende baasilt uued harjumused välja kujundada. Tollel Lisal oli lapsest saadik olnud soov maratoni joosta ning nüüd sai see soov ajendiks suitsetamisest (ja vana kallima järele ulgumisest) loobumiseks.