ÕNNE VALEM: Ignoreeri blondiini
Ta oli kadunud 40 aastat ja ilmus siis avalikkuse ette
Nobeli auhinna laureaadina.
Laupäeva pärastlõunal hukkus New Jerseys autoõnnetuses üks 20. sajandi tähelepanuväärsemaid mõtlejaid John Forbes Nash. 86aastane Nobeli auhinna laureaat naasis lennujaamast – nad käisid abikaasa Aliciaga (82) Norras vastu võtmas Abeli preemiat (seda kutsutakse matemaatikute Nobeliks). Aga taksojuht osutus rullnokaks ning väärikal vanapaaril olid turvavööd kinnitamata…
John Nash pälvis Nobeli majandusauhinna 1994. aastal – põhjustades sellega umbes samasuguse “uue normaalsuse” segaduse nagu habemega Conchita-Thomase esile tõstmine Eurovisionil.
Nash sai Nobeli 21aastaselt teise kursuse tudengina vormistatud mänguteooria eest. Noorele geeniusele ennustati suurt tulevikku. Lisaks oli ta ilus pikk poiss (tõsi, suhtlejana kohmakas), keda jahtisid nii kursuseõed kui ka -vennad. Piinlik vahelejäämine meeste WCs oleks ta viinud vangi, kuid tema geeniuse-kuulsus mõjus pehmendava asjaoluna. 1957. aastal abiellus ta kauni ja andeka füüsikatudengi Aliciaga.
Neiu pidas abielu peaaegu et olümpiavõiduks – kuid kolm aastat hiljem muutus unelmate abielu parajaks õuduseks. Säraval teadlasel ilmnes kummalisi käitumisepisoode ning peagi tehti diagnoos: paranoidne skisofreenia. Andeka mõtleja laused muutusid hüplikuks ja sisutuks, mõte hajus, ta võis poole loengu pealt auditooriumist välja marssida. Alates 1959. aastast ei antud talle ühtegi loengugruppi, ta ei kirjutanud enam teadusartikleid. Ta postitas imeliku sisuga kirju, aga mis kõige hullem – ta muutus kohati ka vägivaldseks. Alicia Nashi närvid ei pidanud vastu, ta andis sisse lahutuse, sest hulluga ühe katuse all elamine muutus ohtlikuks nii talle, nende väikesele lapsele kui ka mehele endale. Psühhoosivastased ravimid (neist tuntuim ja vanim – haloperidool), mis tänapäeval on enesestmõistavad abimehed, tulid kasutusele alles kuuekümnendatel.
Princetoni staarteadlasest sai ülikoolilinnakus ringi hulkuv lohaka väljanägemisega ullike, keda lubati vana tutvuse poolest raamatukokku istuma. Luulud, paranoia, vaimuhaiglad, elektrišokid. Ja nii ligi 40 aastat. Ühiskond oli ta maha kandnud. Kuni Nobelini. Selle võitlesid talle välja tema sõbrad, pidades silmas tema noorpõlve saavutusi. Polnud üldse kindel, kas meest saab lasta pidulikule tseremooniale Rootsi kuningaga kätlema. Ja kuidas ta peab vastu auloengu, mida seal räägib?
Juhtus aga midagi imelikku. Nashi vaimne tervis hakkas paranema. Ta ise ütles, et ta lihtsalt otsustas oma salapärasest maailmast tagasi pöörduda ratsionaalse elukäsitluse juurde. Ta jättis hüvasti oma luululiste saatjate, noorepoolse mehe ja väikese tüdrukuga. Nash tugines loogikale: kui inimesed, kes on aastaid temaga kaasas käinud, pole päevagi vananenud, siis pole nad päris.
Seda kõike me nägime Ron Howardi filmis “The Beautiful Mind” (eestikeelse pealkirjaga “Piinatud geenius”). 50. eluaastate keskpaigas hakkas ta inimestega suhtlema, süvenes taas matemaatilistesse probleemidesse ning õppis ära arvuti kasutamise.
Tihtipeale saab skisofreenikutele saatuslikuks just raha puudumine: ise nad tööl käia ei saa ja kui neil pole toetavat peret, kes võimaldaks normaalset keskkonda, siis pole ka parenemislootust. Alicia Nash töötas programmeerijana (liiatigi oli ta jõukate vanemate laps) ja pidas ennast, oma poega ja vaimuhaiget meest ülal. Samuti oli Nashil suurepärane turvavõrgustik – õde, sõbrad, naine –, mis tegi koostööd ning säästis ta täielikust allkäigust, psühhokroonikute kodust, aga ka suitsiidikatsetest. Paradoksaalsel kombel just koostöö tõhususe tõestamises seisnebki Nashi Nobeli-töö, tuntud lihtsustatult kui “vangi dilemma”: kahele vangile pakutakse tehingut: kui kaebad oma partneri peale, saad väiksema karistuse. See, kes “üles tunnistab”, saab miinimumkaristuse, teine aga maksimumi. Kui mõlemad vaikivad, ei saaks neid üldse karistada, kui aga mõlemad räägivad, saavad nad võrdse karistuse. Häda on selles, et kumbki ei tea, mida teine ütleb! Küsimus on usalduses ja koostöös. Kompromissi leidmine on alati vastastikustes huvides! Russell Crowe mängitud Nash juurdleb (jälgides ööklubis oma kamraadide ponnistusi blondi kaunitari tähelepanu võitmisel) nii: kui me kõik jahime blondiini, siis me blokeerime üksteist. Kui blond on meile korvi andnud, katsetame me tema brünettide sõbrannadega – aga need on solvunud, sest keegi ei taha olla teine valik. Järelikult – selleks, et kedagi neist ära rääkida, peame me tegema koostööd – ja ignoreerima blondiini. Noore John Nashi valemid näitasid selgelt, et ühist keelt otsides on maailm õigel teel.
