Kuidas mõjutab seksuaalvähemuse hulka kuulumine eluga rahulolu ehk populaarsemalt väljendudes – õnnetunnet? Sellise küsimuse püstitasid Ameerika sotsiaalteadlased Mieke Beth Thomeer ja Corinne Reczek. Oma uurimuses „Happiness and Sexual Minority Status“ analüüsisid nad vastuseid, mida inimesed andsid oma seksuaalse orientatsiooni kohta.

Teadurid noppisid Ameerika sotsiaalseid trende kaardistavast uuringust (General Social Survey ehk GSS jälgib alates 1972. aastast ameeriklaste arusaamu, käitumisharjumusi jm ühiskondlikke trende) välja kolm küsimust. Esiteks: kas te peate ennast õnnelikuks, enam-vähem õnnelikuks või mitte eriti õnnelikuks. Teiseks: kas peate end geiks/lesbiks, biseksuaalseks, heteroseksuaalseks või ei oska määratleda (küsimustik piirduski vaid nende väheste võimalustega). Ja kolmandaks: kas teie partnerid viimase viie aasta jooksul on olnud põhiliselt mehed, põhiliselt naised või mõlemat? Uuring hõlmas aastaid 2002–2014.

Nende küsimuste põhjal pidas end homoseksuaalseks kaks protsenti vastanuist, sama palju leidus ka biseksuaalse kalduvusega inimesi (sotsioloogid teavad, et biseksuaalsete kalduvustega persoonidel on tavaks end sellistes küsitlustes määratleda heteroseksuaalsena).

Vaadeldi kaht peamist dimensiooni seksuaalse orientatsiooni „valemis“: seksuaalkäitumist ja seksuaalset identiteeti.

Seksuaalne identiteet ja sekskäitumine on kaks iseasja. Identiteediga ehk sisemise minapildiga, nagu teame, on segased lood. Võtame või rahvusidentiteedi. Eestlase identiteedis on rahvusomasel käitumisel oluline osa (eestlase võib ära tunda sellest, et ta liftis ei tereta, kirikus ei käi, üldiselt taunib võõra sinatamist ja vajab enda ümber vähemalt pool meetrit personaalset ruumi), kuid sedaviisi käitumine ei tähenda tingimata enese eestlaseks pidamist.

Sekskäitumist võivad aga suunata mitmesugused välised tegurid, alates hormoonidest ja lõpetades moraalinormidega.

Uurijad väitsid, et nende eesmärk pole teha õnneedetabelit seksuaalse orientatsiooni põhjal. Tulemuseks kujunes hoopis teatavate (homo)seksuaalsusega seotud tabude ... kas just ümberlükkamine, aga kõigutamine küll.

Nimelt on laialt levinud uskumus, et homoseksuaalsed inimesed on õnnetumad kui heterod. Nii on aastate jooksul väitnud paljud teadlased. Igasugusesse vähemusse kuulumine on iseenesest risk, sest haavatavus ja turvatunde puudumine tekitab stressi.

Laialt on levinud uskumus, et homoseksuaalsed inimesed on õnnetumad kui heterod.

Nii on ka LGBT-inimesi peetud riskirühmaks, kus on kõrgem depressioonitase kuni suitsiidiriskini välja (meenutagem kas või eelmisel aastal palju kõneainet andnud kahe kunstiinimese vabasurma – paljud pidasid selle valiku põhjuseks just nimelt homoseksuaalsust).

Paljud teadlased on leidnud, et seksuaalvähemustel on nii mõnigi kord elus raskem kui „sirgetel“ (kui kasutada ingliskeelse eufemismi toortõlget), neil esineb nii kehalise kui ka vaimse tervise probleeme rohkem kui heterotel, sest nad puutuvad pidevalt kokku diskrimineerimise, stigmatiseerimise ja mikroagressioonidega. Samuti põrkuvad nad tihedamini sotsiaalsete probleemidega (ei hakka siinkohal kooseluseaduse-džinni pudelist välja laskma).

Näiteks üks 2016. aasta uuring kinnitas, et iga viies homo on mõelnud enesetapule – seevastu heterotel on see näitaja kõigest neli protsenti.

Paljud uuringud kinnitavad, et geidel-lesbidel esineb ärevushäireid ja alkoholi kuritarvitamist rohkem kui heterotel. Mis iseenesest on juba stigmatiseeriv järeldus.

Thomeeri ja Reczeki uurimistulemus ütleb aga, et õnnetunde määral pole seksuaalse identiteediga seost.

Küll aga leiti seos seksuaalkäitumise ja eluga rahulolu taseme vahel.

Selle uurimuse põhjal on õnnelikumad homod ja heterod – võrreldes biseksuaalsete inimestega.

Just need, kes tunnistasid, et neil on olnud partnereid nii oma kui ka vastassoo hulgast, olid rahulolematumad oma tervisenäitajatega, sissetulekuga ja sõpradega. Miks biseksuaalid rahulolematumad on, nõuab eraldi uurimist.

„Meie uuring rõhutab selgelt ja jõuliselt, et seksuaalsuse ja heaolutunde seoseid on vaja uurida mitmekülgselt, näidates, et mitte kõik seksuaalvähemuste grupid ei koge puudujääke õnnetundes,“ ütlevad uurijad.

Kui samale järeldusele jõuavad ka teised teadlased, võib sellest saada järgmine trepiaste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste poole.