Ma ei ole kunagi kuulnud, kuidas kilk laulab. Kilgid linnakorteris ei ela ning ega neil maamajadeski vist enam siristada lasta.

Kes poleks suvel ringi sõites imetlenud Eestimaa kodusid: majakesed säravad nagu Sadolini reklaamis, muru kammitud, hekid pügatud. Kambrites valitud disain, värsked roosid laual lõhnamas ning terves elamises valitseb puhtus ja kord (oma külalistele ma sellist taset siiski lubada ei julgeks).

Ometi pole eestlane olnud kuigi kaua selline disaini- ja puhtusehull. Arhitektuuriajaloolase Heiki Pärdi raamatust “Eesti talumaja lugu” võib lugeda, et veel sadakond aastat tagasi valitses meie esivanemate kodudes lausa jõletu roppus: “Põrand, uksed, aknad ja ka majariistad ei ole tervel oma eluajal vett ega harja näinud. Laua pääl järgmise söögikorrani kartulikoored ja silgupääd segi [–] ülestegemata voodite all must pesu hunnikus, pliit pesemata nõusid täis, kogub kärbseid. Kui nüüd perenaine puhta põllega kööki läheb, on see varsti niisama must kui käterätik, mis köögi seinal ripub. Kõike seda mustust vabandatakse ajapuuduse ja vaesusega.”

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel