Ta asus psühhoteraapiat õppima, et “täpselt teada saada, mille eest nad küsivad 80 naela tunnis”. Olles keerelnud depressioonikarussellil enamiku oma täiskasvanueast, oli ta nõustajatele jätnud terve varanduse.

Oxfordis õpitu vormis ta ülemöödunud aastal raamatuks “Terve uus ilm”. See kujutab endast psühhopatoloogia ja neuroloogia loengute algtaseme konspekti, mida on püütud ümber kirjutada läbi huumoriprisma ning lihtsustatud sedavõrd, et loetust saaks aru ka ajuvabadust hindav telepublik. Igatahes sai raamatust bestseller.

Oma haigestumise põhjust kirjeldab Ruby Wax nii: “Maniakaalne omadus, et asjad saaksid tehtud kohe, valgusekiirusel, on teinud mind edukaks. Probleem on aga selles, et ma ei suutnud leida väljalülitamisnuppu, nii et kõike sai tehtud järjekindlalt põrgulikus tempos, mis viis läbipõlemiseni.” Selline tavapärane rööprapsijast alfa mõttemaailm ja elustiil põhimõttel “sebin – järelikult olen” on tuttav ka paljudele eestlastele. Wax hoiatab selle eest. Põhjus, miks me ei külasta olevikku liiga tihti, on evolutsiooniline. Kui jääda liiga pikalt pojengi nuusutama, võib selja tagant rünnata lõvi, s.t ellujäämine on ohus...

Ilmselt ma poleks seda lugenud, kui mind poleks huvitanud, kas ja kuidas staar siis terveks sai. Kohe raamatu alguses teatas autor, et ta vabanes raskemeelsusest teadveloleku (mindfullness) kognitiiv-käitumusliku meetodiga.

Teadveloleku psühholoogia annab oskuse oma meelt ise reguleerida (seda nimetatakse ka neuroplastikaks). Neuro­plastika tähendab vana, sissejuurdunud mõtete vooluringi katkestamist ja uute detailide märkamist enda ümber. Maailma tippe intervjueerima harjunud Wax suundus otsejoones teadvelolekul põhineva kognitiivse teraapia rajaja, Oxfordi professori Mark Williamsi juurde. See saatis ta Oxfordi ülikooli neuroteadusi õppima.

Teadvelolek tähendab sihilikku ja kriitikavaba tähelepanu pööramist praegusele hetkele. Sa ei anna (enda mõtetele) ühtigi hukkamõistvat kommentaari. See on ükskõik mille tunnistamine ilma kriitiliste märkusteta. Sinu mõtted ei ole absoluutne tõde, vaid kõigest üks ajuvõnge. Mõtted ei ole sina ise, need on pelgalt meelemustrid – niipea kui selle avastad, kaotavad negatiivsed mõtted oma mõjujõu. See on kui raadiomüra teisest toast: eks sa kuuled seda ikka, ent ei kuuletu. Proovi, ja sa koged, et see polegi nii lihtne, nõuab veidi harjutamist.

Asi on märkamises. Niikaua kui sa suudad endale aru anda, et oled tegutsemise režiimil, on kõik korras, see ei võta su üle kontrolli. Ent kui elad autopiloodil, ei panegi tähele, et su elu on muutunud paaniliseks kohustuste nimekirja täitmiseks, on kuri karjas.

Mõtteid saab ümber suunata nii füüsilise kui vaimse valu korral. Kui sa suunad tähelepanu sellesse punkti, kus sa tunned hirmu, viha või südamevalu, siis märkad, et need tunded kaotavad oma intensiivsuse. Mõtted teisenevad kogu aeg.

Pole põhjust karta, et kriitikavaba neutraalsus, s.t leppimine, põhjustab mandumist või konkurentsist välja langemist – see on pelgalt metoodika, tööriist iseendaga toime tulemiseks.

Teeme väikse jah-ei-vastustega testi:

Sa ei mäleta õhtul, mida lõunaks sõid.

Sa korraldad peo, aga homme ei mäleta peost midagi (kuigi sa ei joonud üldse).

Sõidad autoga punktist A punkti B, aga hiljem ei mäleta hetkegi teel oldust, nii et ise ka imestad, kuidas sa üldse kohale said.

Lahkud kodust ja avastad poolel teel, et mõni elementaarne kehakate on ununenud selga panemata.

Puhkuse lõppedes pead fotodelt vaatama, mida sa neil päevadel tegid.

Tabad end peegli ees küsimast, mida sa üldse viimased 20 aastat teinud oled.

Jaatavalt vastates võiksid oma elus hädapidurit tõmmata. Pole hullu, selliseid asju juhtub kõigiga. Aga nüüd on vaja tekitada ruumi olemise režiimile – keskendudes hetkedele nagu päiksetõus või hea söök heas seltskonnas.

Need on faustlikud hetked, mil aeg peatub ja sa ei ole iseennast nii tulvil. Pojengid muide õitsevad just praegu.