Ärkan. Enne veel, kui käsi sirutub hambaharja järele, vaatan peeglisse ja naeratan: „Ma armastan sind! Ma armastan sind nii väga.“ Ja natuke hiljem, kohvi kõrvale: „Mul on imeline elu. Aitäh selle eest.“ Ja pärastpoole trollis: „Ma olen see, kes ma olen. Ja ma olen sellisena tasakaalus. Ja ideaalne.“ Koos öölambi kustutamisega sosistan endale kõrva: „Olen kannatlik ja tolerantne.“

Üle kolmekümne aasta on miljonid inimesed lugenud Louise Hay eneseabiõpikuid, kuulanud autos tema audioraamatuid, osalenud tema Hayride-seanssidel ja meditatsioonidel.

Eelmisel kolmapäeval 90aastasena surnud superstaari loodud impeeriumi suurust pole mõtet mõõta käibe- ja kasumi­marginaalidega (kirjastusel Hay ­House on need on hiiglaslikud niikuinii), vaid emotsionaalse mõjuga ning masendusest päästetud hingede hulgaga.

Louise Hayd (8. oktoober 1926 – 30. august 2017) nimetati elavaks pühakuks, New Age’i kuningannaks ja 20. sajandi suurimaks eneseabiguruks. Kuigi vaimseid abilisi on olnud enne ja pärast teda lugematul hulgal, suutis tema suuremat osa neist edestada – või enda kasuks tööle panna, avaldades oma kirjastuses konkurentide (Doreen Virtue, Deepak Chopra, Esther Hicks jt) teoseid.

Õpetus, millega Louise Hay ebakindlate ja armastusenäljas inimeste südamed võitis, on lihtne. Seega geniaalne. Ütle endale midagi ilusat. Ja õpi hoiduma negatiivsetest mõtetest. Mida rohkem sa harjutad end kaunisõnalise sisekõnega, seda õnnelikumaks muutud. Negatiivsus toodab haigusi, positiivsusega võidad kõik eluraskused. Sa oled see, mis sa endast mõtled.

Louise Hay elu esimene pool pakkus küllaldaselt raskeid katsumusi, mille all ta oleks vabalt võinud kibestuda ja muutuda tavaliseks virisevaks vanamutiks, kes ei väsi kordamast, et elu on tema suhtes ülekohtune olnud ning kuri saatus pole lasknud saada seda, mida ta väärt on.

Hay afirmatsioonide jõud peitub nende vastupandamatus lihtsuses – ära mõtle üle, lihtsalt korda neid positiivseid loosungeid päeva jooksul nii palju, kui vähegi jaksad!

Ta koges viieaastase tüdrukukesena seksuaalset kuritarvitamist oma naabri­onu poolt ning vägivaldne kasuisa peksis nii teda kui ka tema ema. 15aastasena jättis ta kooli pooleli ja põgenes Chicagosse, sattus veel hullema portsu otsa (ta ei täpsustanud oma ametlikus biograafias kunagi, mis seal juhtus), aga võttis end kokku ja reisis New Yorki. Teismelisena sünnitas tütre, kuid loobus temast lapsendamise kasuks (ta ei saanudki rohkem lapsi). New Yorgis teenis ta raha modellina ning abiellus ootuspäraselt rikka inglise ärimehega. 14 aastat hiljem jättis mees ta noorema naise pärast varatuna maha. Emotsionaalselt purustatuna otsis Hay lohutust nii kirikust kui ka transtsendentaalsest meditatsioonist. Ja siis avastati tal emakakaelavähk.

Louise keeldus meditsiinist, pöördus refleksoloogia poole, tegeles visualiseerimise ja afirmatsioonidega, muutis toitumist ja läks psühhoteraapiasse. Kuue kuu pärast tunnistasid arstid ta terveks.

Skeptikud muidugi kahtlevad, kas tal üldse kunagi kasvajadiagnoosi oli, ent kõik tema elulood kinnitavad, et ta seljatas vähi meetoditega, millest ta pärast raamatuid kirjutas. Tegelikult on ta kirjutanud vaid paar raamatukest, riiulitäied tema raamatuid on lihtsalt modulatsioonid samal teemal („Elu armastab sind“, „Tervenda oma südant“ jne).

Louise Hay esimene raamat „Tervenda oma keha“ (Heal Your Body) ilmus 1976. aastal. Loomulikult ei avastanud tema süsteemi, et mõtted võivad mõjutada füüsilist tervist, seda on filosoofid aastatuhandeid rääkinud. Hay afirmatsioonide jõud peitub nende vastupandamatus lihtsuses – ära mõtle üle, lihtsalt korda neid positiivseid loosungeid päeva jooksul nii palju, kui vähegi jaksad!

1984. aastal ilmunud raamatus „Sa saad tervendada oma elu“ (You Can Heal Your Life) seletas ta, kuidas uskumused ja minapilt põhjustavad emotsionaalseid ja füüsilisi probleeme ning kuidas seda muuta saab. Sellest raamatust sai bestseller.

1985. aastal alustas ta grupiteraapiatega koondnime all Hayride, mis esialgu oli mõeldud vaid kuuele aidsihaigele mehele. Kolme aastaga kasvas see ligi tuhandepealiseks liikumiseks. Hay hakkas HIV-positiivsetele elu­usku sisendama juba siis, kui valitses üldine arusaam, et nad on surmalapsed, kes on oma häbiväärse saatuse ära teeninud.

Elu teisel poolel sai prouast superstaar ja miljonär, kuid tema auks peab ütlema, et ta toonitas pidevalt: „Mina ei ravi kedagi, ma lihtsalt pakun võimalust, kuidas igaüks ise saab ennast ravida.“

Aitäh, Louise, me armastame sind ka!