Leidsime Meemo kodust külmkapi eest surnuna. Kaua laip seal lebanud oli, kes seda teab, sest, vabandage ebameeldivate assotsiatsioonide pärast, aga lagunemistunnuseid sel polnud. Ei saanudki olla, sest Meemo oli muumiana ülikõhn juba siis, kui tal eluvaim veel sees püsis.

Kunagi, mitte väga kauges minevikus, oli Meemo turd, elujõust pakatav noormees. Ideaalne 21. sajandi inimene – vastutustundlik, Maa saatust tõsiselt võttev kodanik, hingelt lumehelbeke. Ökopehmo.

Ühel päeval sisestas ta oma elustiili-näitajad ökoloogilise jalajälje kalkulaatorisse ja sai tulemuseks 5,75. Kui kõik inimesed elaksid ja tarbiksid nii nagu sina, peaks inimeste käsutuses olema 2,79 maakera, parastas kalkulaator.

Meemo otsustas päeva pealt, et emake Maa ei pea tema pärast vaevlema ning hakkas otsustavalt vähendama oma ökoloogilist jalajälge, mis teatavasti ongi eestlastel ebanormaalselt lohmakas.

Lennukiga lendamine on ebaöko, autoga tööl käimine samuti. Teksapükse ei saanud ta enam kanda, sest need meenutasid talle lakkamatult puuvillakasvatajate ja Indoneesia lapsorjade traagilist saatust. Tuba kütta ei saa, sest iga mahasaetud puuga väheneb lendoravate võimalus endale partnerit leida.

Plastkotid ei tulnud temaga poest kaasa, enamgi veel – poest ei tulnud temaga suurt midagi kaasa.

Suhkur on valge surm.

Meresool sisaldab plastosakesi.

Roheline salat sisaldab salmonellat.

Mustikad sisaldavad Läti paelussi.

Kotletid sisaldavad surnud vasikaid. Aga jumal on elu kinkinud ka kaladele ja tegelikult on oma elukaarele õigus ka kuusevõrsetel ja võililledel…

Külmkapi kui ühe kõige arutuma energiakulutaja lülitas ta välja, vannis käis harva ning tuba ei kütnud.

Meemo ei suutnud välja mõelda, millele temal siin päikese all üldse õigust on, kuidas olla või mida süüa. Üha enam hakkas talle tunduma, et jumal on õiglast toiduahelat luues inimese sellest sootuks välja unustanud, sest ilma kellelegi ülekohut tegemata polegi võimalik suurt midagi teha.

Kuhu ka ei keeraks, igalt poolt vaatas vastu etteheide: sa oled enesekeskne vastik tarbija, raiskaja, mõrtsukas, planeedi vägistaja.

Süütundega oleks Meemo veel toime tulnud, ent ränga hoobi tema ökopehmo-hingele andsid paljastused rahvusvahelise toiduainetööstuse salasepitsustest.

Võtame näiteks akrüülamiidi.

Kahjulike ja keelatud ainete ning tegevuste nimekiri muudkui pikenes ning Meemo tõmbus murest maailma pärast üha enam krimpsu. Esialgsest ökoloogiliselt vastutustundliku õnne valemist oli saanud õnnetuse valem.

Meemo oli tavaeestlasena üles kasvanud musta leiva ja praekartulite peal.

Märtsis aga jõustus Euroopa Liidu määrus, mis sunnib vähendama akrüül­amiidisisaldust – see tähendab, et pannkooke-kartuleid ei tohi enam praadida mõnusalt tumepruuniks ja krõmpsuks, vaid need tuleb jätta haledalt helepruuniks.

Niisiis jäid menüüst välja friikad, leib, hommikukrõbinad, kohv ja piparkoogid (Meemo lemmikud, kaneelisaiakesed, kaotasid eluõiguse tema toidulaual juba eelmises raundis, kui Euroopa Toiduohutusamet hoiatas kaneelipulbris sisalduva kumariini eest. Nimelt võib suurtes kogustes kumariin kahjustada maksa ja neere. Vaesed kaneelirulliusku taanlased said seepeale šoki).

Kahjulike ja keelatud ainete ning tegevuste nimekiri muudkui pikenes ning Meemo tõmbus murest maailma pärast üha enam krimpsu. Esialgsest ökoloogiliselt vastutustundliku õnne valemist oli saanud õnnetuse valem.

Kuhu tõmmata terve mõistuse piir, et eespool kirjeldatud düstoopia päriselt ei realiseeruks? Kui selline maailma muresid iseenda elust tähtsamaks pidav Meemo päriselt ka mu tuttav oleks, mida ma talle ütleksin? Kuidas teda ideaalmaailma juurutamise käest päästaksin?

Esiteks ma püüaksin talle öelda, et kuule, mees, päästa kõigepealt iseennast, juba sellega oleks jupp maailma päästetud.

Psühholoogid tunnevad sellist nähtust kui empaatia liiasus. Ohjeldamatu empaatiavõime, kõrgendatud emotsionaalse valu tundlikkus, püüd teisi lõputult aidata võib lõpuks viia stressi ja läbipõlemiseni.

Selle vastu aitab endas mittereaktiivse empaatiavõime arendamine. See on niisugune empaatia, et ma tunnen, mõistan, ehk isegi kuulan ära, aga ei torma kohe abistama-tegutsema.

Me võime teise inimese (või maailma) muret aktsepteerida ja mõista, ent aktsepteerime ja mõistame ka enda tundeid ja vajadusi. Ühesõnaga – tuleb õppida veidi isekust. Kõik tahavad elada, isegi inimesed.