Tekitada teises ebamugavalt totter enesetunne on passiiv-agressiivse (PA) käitumise eesmärk.

Mõne inimesega suhtlemisest ­tekib selline tunne, et mõnda aega ei tahaks endale peeglist vastu vaadata. Sest sa oled nõme, käitud kuidagi ­naeruväärselt, lisaks pole kursis lihtsate faktidega. Inimene, kes sinus sellise tunde tekitas, jagab elegantselt kõikide viimaste maailma uudiste taustu alates tervislikust toitumisest ja lõpetades värskelt ilmunud raamatutega. Ta teab kõike, tal on ­alati õigus ning ta jagab hinnanguid, mis on puhas tõde. Kõik, mis sina talle ütlesid, kõlas lihtsalt mannetult, parem üldse mitte suud lahti teha. Järgmine kord, kui sellise inimesega kohtud, mõtled iga sõna ja liigutuse läbi, enne kui julged iitsatada. Ülejärgmist kohtumist püüad üldse vältida, sest milleks suhelda inimesega, kes tekitab sinus idioodi enesetunde?

Me ei tea, mida see inimene oma kõrgustes ise tunneb, arvatavasti ta imestab, miks tal nii vähe sõpru on ja miks keegi töökaaslastest temaga lõunale tulla ei taha. Aga võib-olla on ta sellega rahul, sest lollidele polegi mõtet aega raisata.

Minult on mõnikord küsitud, mida tähendab passiiv-agressiivne käitumine ja kuidas seda ära tunda. Nii tunnedki – selle idiootliku enesetunde järgi.

Rusikakangelased, kes teistele füüsiliselt haiget teevad, saavad hukkamõistu osaliseks. Ka verbaalset vägivalda on õpitud ära tundma ja vältima: iga roppust ja ähvardust ikka sotsiaalmeediasse paisata pole enam võimalik. Passiiv-agressiivse käitumisega pole aga suurt midagi peale hakata. Sest PA ei tee otseselt midagi valesti, sul pole talle midagi konkreetset ette heita. See totter enesetunne? Vabandust, mina teie tundeelu eest ei vastuta. Oma viga.

Irooniline suukõverdus, dramaatiline ohe koosolekulaua ääres. Mis sul viga on, pärib keegi osavõtlik lihtsameelselt. Ah, ei midagi, vastab PA. Ärge minu pärast muretsege, mina olen ju nii ­tühine inimesekene. Kuule, räägi konkreetselt, milles asi, nõuab mõni PA käest, aga PA annab põiklevaid vastuseid, keerutab silmi, ohkab. Ma olen ohver! Kuule, kas sa solvusid või? Aga PA naerab su välja, väites, et sa oled asjast täiesti valesti aru saanud. Vaevled ebamäärase süütunde käes, saamata aru, milles sa süüdi oled. Ühesõnaga – PA eesmärk on sind segadusse ajada.

Passiiv-agressiivne käitumine viitab emotsionaalsele ebaküpsusele. Võib-olla oli sel lapsel keelatud viha või muude emotsioonide välja näitamine ja ta õppis nunnut teesklema.

Passiiv-agressiivsus ei ole kaasasündinud omadus, vaid õpitud käitumine, mida väike inimene näeb oma lapsepõlvekodus ning küllap on kogenud omal nahal. Teisiti suhelda ta ei oskagi. Eriti halvasti oskab ta toime tulla siis, kui läheb vaidluseks või suhte klaarimiseks. Ta nähvab, ja see võib omajagu vaimukaski olla.

PA hakkab kohe paugutama. Mitte et portselanserviis lendaks vastu seina. Kõige tugevam heli võib olla ukse paugatus. Lahkumine selgitustesse laskumata või demonstratiivne hoiak “pilt on, häält ei ole” kuuluvad PA raudvarasse.

Üks kindel PA tunnus on hilinemine. PA hilineb tööde tähtaegadega, hilineb kohtumistele ning see ei ole väike inimlik viperus, vaid süsteem, eesmärgiga kontrollida olukorda. Kui teine läheb endast välja (või tardub irratsionaalsest foobiast nagu Merkel Putini koera ees), siis ongi kontroll ja enesekehtestamine saavutatud. Iseasi, mida selle “võiduga” peale hakata.

Passiiv-agressiivset kaaslast ei saa usaldada. Normaalse psüühikaga inimene PA läheduses kaua vastu ei pea. Ta tõmbub ohutusse kaugusse, kuhu PA manipulatsioonid ei ulatu. Las tembutab omaette.