Huumor mängib meie elus tähtsat rolli. Või vähemalt võiks mängida. Ent meil on naljavaesed ajad. Mida suuremaks ja kiiremaks paisub elektrooniline uudiste ja meelelahutuse voog, seda vähem jääb selles kohta huumorile. Muidugi, edastada saab peaaegu kõike, sealhulgas ka naljalugusid. Komöödiafilmidest ei tundu puudust olevat, raamatutest-koomiksitest rääkimata, ent inimeste võime nalja mõista muutub aina hapramaks. Olgu selle väljenduseks siis ameerikalik tendents igale poole selgitusi-vabandusi lisada, või – veel hullem – kõva häälega mingite ilmingute ära keelamist nõuda. Või anekdootide kui seltskondliku meelelahutuse kadumine.

Värskeim uudis selles vallas on ühe briti emme tungiv nõudmine „Uinuv kaunitar“ (eesti versioonis „Okasroosike“) ära keelata, kuna see räägib ahistamisest. Suhtumine, et kuueaastane laps võib saada elukestva trauma, kui kuuleb, et keegi prints tungis magavat tütarlast suudlema, räägib huumorimeele puudumisest. Kuigi muinasjutt (uudistes ei räägita, kas ema pahandas mõne Disney kompanii nuditud töötluse peale või vendade Grimmide originaaljutustuse peale) ise on naljast kaugel, räägib selle ema nägemus kas sügavast masendusest või ülineurootilisest ellusuhtumisest (kolmas võimalus on ka – puhas harimatus).

Võime naljast aru saada, ise nalja visata ning naljal ja tõsistel asjadel vahet teha on omane ainult terve mõistusega inimestele. Huumorisoon on üks kindlamaid vaimse tervise mõõdikuid. Häiritud psüühikaga inimeste juuresolekul on ohtlik nalja teha.

Kui sulle tundub, et sinuga üldse nalja ei saa, siis – võta aeg maha ja otsi abi. Võib-olla oled sa läbi põlemas, depressioonis, enesetapumõtetes...

Kui sulle tundub, et sinuga üldse nalja ei saa, siis – võta aeg maha ja otsi abi. Võib-olla oled sa läbi põlemas, depressioonis, enesetapumõtetes...

Selle elujaatava soovitusega juhatan sisse väikse testi, mille abil kontrollida oma novembrimeeleolusid. Või ka laiemalt – oma naljasoone järgi saab mõõdistada isikuomadusi laiemalt.

Agressiivset tüüpi huumorimeel – inimesele meeldib olla sarkastiline, pilkav, õrritav jms – nõuab sellise inimese kaaslastelt teinekord päris suurt talumisvõimet. Isegi kui see on vaimukas, on see ikkagi agressioon. Tänapäeva poliitkorrektses lumehelbekeste maailmas tasub selliste naljadega ettevaatlik olla.

Üldtuntud naljamees seevastu on selline, kes suudab seltskonna rõõmuks lõputult visata heatahtlikke nalju. Säärane tüüp on vaimukas ja mõõdukas, ei tee kellelegi haiget, pannes oma naljadega pigem tundma, et me kõik oleme inimesed, kõigil on omad mõistetavad nõrkused – see on selline koguperesaadete huumor (teinekord ehk kergelt onu Heino tammise järelmaitsega).

Eneseiroonia. See on terve omaette žanr, mida viljelevad stand-up-koomikud. Naerge aga julgelt minu hädade ja saamatuse üle! Teate küll neid sotsiaalsete klounide mina-olen-nii-paks-nalju. Seltskonna naerutamisel võib olla kõrge hind, sest seda tüüpi naljad on mõnigi kord piinlikult siirad, kus polegi põhjust naerda ning naer läbi pisarate on naljaviskajale lähemal kui arvata oskame.

Kõige rohkem on vedanud neil inimestel, kes suudavad elu võtta läbi mõõduka huumoriprisma: elus on asju, millest saab üle naeruga, ning enda üle naermise võime aitab sellisele ellusuhtumisele kõvasti kaasa.

Mu vana sõber Freud pidas huumorit küpse inimese ego kaitsemehhanismiks.

Kaitsemehhanism on selline intra­psüühiline relv, millega inimene kaitseb oma loomuse õrnemaid ja haavatavamaid osi. Kõik kasutavad neid, igaühel on oma strateegia. Näiteks tunneb inimene ärevust, või veelgi kriitilisemaid tundeid, näiteks leina. Kui primitiivseteks kaitsemehhanismideks võib pidada lapselikku eitamist või alkoholi pruukimist (nimekiri on pikk-pikk), siis huumori kasutamine viitab arenenud, küpsele isiksusele, kes adub ümbritsevat ja iseennast väga hästi.

Hea nali on suureks abiks nii endale kui teistele.