Ühel õhtul sai ulmekirjanik Kilgore Trout tänaval peksa. “Kes teid peksis?” uurib politsei kannatanult. Kilgore Trout kohmab uimaselt, et ründajad võisid ehk tulla Pluutolt. Pluuto pätid.

Üsna pea hakkab linnas levima kumu müstilise ja ohtliku Pluuto jõugu kohta. Maad võtab paanika, hirm. Pluuto pätid tulevad! Ei lähe palju aega, kui noored immigrandid hakkavad moodustama jõuke, kes nimetavad ennast Pluuto gängiks.

Sel teisipäeval jõudis NASA kosmosesond Pluutole lähemale kui iial varem. Sond nimega New Horizons on Pluuto suunas lennanud juba üheksa aastat. Te võite jälgida saidilt http://pluto.­jhuapl.edu/, kuidas ta kiirusega 820 kilomeetrit minutis Pluuto poole rühib. 14. juulil jõudis ta taevakehale suisa külje alla, möödudes temast kõigest 12 000 kilomeetri kauguselt. Iseasi, mida sealt näha on, sest jäisel planeedil valitseb pilkane pimedus.

Pluuto osutus probleemseks taevakehaks juba sellest hetkest alates, mil ta 1930. aastal otsustas oma olemasolust maalastele märku anda. Esialgses leidmisrõõmus arvati ta planeetide sekka, kuid 76 aastat hiljem heitsid õpetatud täheteadlased ta sellest väärikast seltskonnast jälle välja – liiga väike, gravitatsioonilise mõjuvõimuta, eelkõige aga said talle saatuslikuks tema väikesed sõbrad – kuud.

Just Pluuto sundis astrolooge defineerima, mis asi üldse on planeet kui selline. Jõuti tulemuseni, et planeedil peab olema piisavalt massi, et võtta ümmargune kehakuju, ning ta peab tiirlema orbiidil ümber Päikese. Ning tema ümber ei tohi tiirutada teisi objekte. See viimane saigi Pluuto välja heitmise põhjuseks: tema kaaslased Charion, Nix ja Hydra ja P4 (praeguseks on leitud ka P5) osutusid planetaarselt ebakorrektseks suhtemudeliks.

Ta määrati päikesesüsteemi lumpeni, nn Neptuuni-taguste kääbusplaneetide hulka. Isegi ristinime kandmise õigus võeti talt ära: allilmajumala nime asemel peaks teda kutsuma numbrikombinatsiooniga 134340. Nagu vangi.

Lohutuseks pakuti uut identiteeti, millega hakati ristima ka teisi temasuguseid – plutoid.

Kus istub kosmiline võrdsusevolinik, kellele Pluuto saaks oma solgutamise üle kaevata?

Ta maksab kätte omal moel. Paar päeva tagasi kadus NASA side sondiga ja kolme päeva salvestised hävisid saladuslikul moel.

Lisaks toimetab Pluuto viisil, millest oskab pikemalt rääkida seltskond, kes Pluutot austab ja tunnustab – astroloogid.

Olgugi ta väike, peavad nad Pluutot vastutavaks meie salapäraste tungide, seksuaalsuse, aga ka sõjakuse eest. Näiteks kui teie isiklikul taevakaardil juhtuvad olema Päike ja Pluuto opositsioonis, võite arvestada äärmusliku ja intensiivse eluga. Nii iha kui ka viha võimenduvad! Ägedas konkurentsis ja võimuvõitluses läheb igal juhul madinaks. Kui aga ­Pluutoga opositsiooni satub Marss, suureneb oht traumadele ja õnnetustele ning terariistu ja tehnikat tuleb ettevaatlikult käsitleda (Krister Kivi täiendus: “Kui inimene vägistatakse maa-aluses tunnelis ära, siis on see Pluuto mõju”).

Kurt Vonnegut arutleb “­Tšempionide eines“ (kust pärineb ka loo alguses nimetatud peksasaamisjuhtum), kas inimesed on ihaldama programmeeritud masinad. Kas ihaldamine ja nautimine sünnivad inimloomusest, või on see lihtsalt bioelektriline on-off-nupp?

Vonneguti inimesed on universumis üksi ja õnnetud. Neid vaevavad eksistentsiaalsed probleemid, maailm on võõrandunud, hullumas ületarbimise ja keskkonnareostuse ja igat liiki ­diskrimineerimise tõttu. Inimesed käituvad vastikult (raamat ilmus 1973, pool sajandit hiljem oleks kirjanik saanud vastikult käituvatest inimestest veel paksema raamatu), püüdes oma vastikuid mõtteid katta meediast õpitud ideaalse elumudeli etendamisega. Aga võõrandunud elu pole nende süü, sest nad on ihadega masinad, robotid...

Tegelikult meenus mulle ­Vonneguti raamatu pealkiri, kui lugesin uudist Ameerika toitumisteadlastelt: halva tujuga muutub inimese maitsmismeel teravamaks.

Cornelli ülikooli ­toitumiskäitumise uurijad tegid katseid ligi 600 hokifänniga. Kui nende lemmikvõistkond ­võitis, olid fännid pakutava toidu suhtes ­leplikud, võidujoovastuses ei pööratud erilist tähelepanu sellele, mida söödi. Kui aga lemmikvõistkond kaotas, taheti ­tingimata süüa midagi head! Negatiivsete ­tunnete küüsis vaeveldes ihaldab inimene rohkem magusat. Toit, mis ei maitse, muutub aga paha tujuga veelgi eemaletõukavamaks.

Siit mõtlemise koht: miks on meil nii palju gurmeesõpru, kes on toidu maitse suhtes väga nõudlikud?