Olen jõudumööda käinud Pimedate Ööde filmifestivalil ning tänavusest valikust arvatavasti ära vaadanud rohkem filme kui keskmine kinokülastaja. Siiski oli mu valik juhuslik, sõltudes ajast, mis jääb üle muudest toimetustest. Ma pole filme valinud teemade ega sisututvustuse põhjal, kuid imelikul kombel räägivad kõik ettesattunud filmid üksindusest. Igaüks muidugi oma kandi pealt.

Poiss, kelle hinge kisub lõhki totali­taar­ühiskonna rõlge kahepalgelisus („Valge kuningas“).

Vana naine, kes pole aastaid oma Pariisi võõrtööliseks läinud abikaasat näinud. Ja seesama ehitustöölisest abikaasa, kes on aastaid Pariisist perele raha saatnud, osalemata pereelus ja laste kasvamises (“Paris La Blanche”).

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel