Minu käest küsiti, mida ma teeksin esimese asjana, kui saaksin muuta Eesti õnnelikuks.

Mu vastus on lihtne: annaksin hommepäev välja seaduse, mille alusel tuleb kõik kaubanduskeskused pühapäeviti sulgeda. Täiesti kinni, tabalukud ees ja turvakardinad alla lastud.

Te kujutate ette, mis juhtuks, kui selline hull seadus läbi läheks?

...On pühapäeva hommik, pere istub köögilaua ääres, mummulistel taldrikutel auravad pannkoogid. Sööge rutem, ärgitavad isa ja ema lapsi, hakkame juba kaubanduskeskusse minema! Lapsed on seda hetke terve öö oodanud, eile sai ju ka käidud. Ja üleeile. Ees ootab vahva päev, täis lonkimist poetänaval, täis põnevat näperdamist riiulitel, täis mõistatamist, mis otstarve kõigil nendel vidinatel võiks olla ja kes küll peaks selliseid ostma.

Pere keerab hooga hiiglaslikule parkimisplatsile, autole on peaaegu võimatu kohta leida. Ja siis põrkavad nad vastu suletud klaasust.

Inimest tabab sel hetkel tohutu psühholoogiline vesipüks – šokk.

Šoki esimeses staadiumis inimene valu ei tunne, ta tegutseb autopiloodil. Taob peaga vastu klaasust, aga see ei aita. Ebareaalne, kisendab inimene, mis mõttes?! See on eituse faas – talle ei mahu pähe, et pood võib tõepoolest suletud olla. Tema turvalisse maailmamudelisse on tekkinud arusaamatu mõra. Eitamine on enesekaitsemehhanism – psüühikale on lihtsam mingit vapustavat olukorda eitada, sest tõe tunnistamine tundub esialgu hirmutav, isegi masendav.

Pole võimalik, et see praegu minuga toimub! Inimene tormab ümber poe ja raputab kõiki uksi, aga sissepääsu paradiisi ta ei leia. Oi kui vihaseks ta läheb! See on šokireaktsiooni teine faas – vihastamine. Inimene sõimab, ähvardab kaevata, kuhu vaja, ja lubab Euroopa Liidust lahkuda. Tema reaktsiooni tuleb mõista: viha on kantud pettumusest ja abitusetundest. Kauplusega suuremat hingesidet tundvad isended kogevad ärevust, paanikahooge ja neid võivad tabada ka suitsiidimõtted.

Kevadpäike sillerdab supermarketi suletud ustelt vastu, ent inimese meel kogeb vaid musti madalaid pilvi. Ta langeb depressiooni. Apaatia, lootusetus, käegalöömine.

Nüüd istub inimene käsipõsakil poe­trepile ja jääb mõtlema – aga äkki pääseks uksest sisse kavalusega? Leinatöös nimetatakse seda kauplemisfaasiks: kui ma lähen panen kirikusse küünla, kas siis lasete poodi? Või kui ma tõotan, et hakkan paremaks šoppajaks, ostan veel rohkem veel mõttetumaid asju?

Aga ei. Kevadpäike sillerdab supermarketi suletud ustelt vastu, ent inimese meel kogeb vaid musti madalaid pilvi. Ta langeb depressiooni. Apaatia, lootusetus, käegalöömine.

Siin tulevad talle appi teised poelised (kellest paljud on selle tsükli juba läbi teinud) – teda kuulatakse osavõtlikult, mõistetakse ta muret, lastakse tal oma hingevaev välja elada, keegi ei naeruväärista ta tundeid, keegi ei ütle, et ah, saa üle. Inimene mõistab, et ta pole oma kaotuses üksi. Tarvitseb vaid abi küsida.

Nüüd järgneb aktsepteerimise faas. Ta tunneb, et on siiski võimeline olukorraga leppima ning sellest isegi väljuma – tugevama, elukogenuma persoonina. Ta kuivatab silmad ja vaatab, mida elul veel pakkuda on.

Eestis on kaubanduspinna ruutmeetreid inimese kohta (Euroopa kaubanduskeskuste arenguraporti põhjal) peaaegu kõige rohkem, ainult Norra, Rootsi ja Luksemburg edestavad meid. Ligi kaks ruutmeetrit igale elanikule – igaüks võiks oma väikese putka kuskil keskuses püsti panna. Jälle üks pingerida, mille üle võime uhkust tunda?

Aga äkki šoppamine teebki õnnelikuks? Nimetatud kolm riiki tipnevad ju ka maailma kõikvõimalikes õnnelikkuse-edetabelites. Meil on, kuhu pürgida, sest kui me ei saa sama õnnelikuks kui norralased, rootslased ja luksemburglased, võime saada vähemalt sama suureks poepinna ruutmeetritelt.

Pühapäev võiks siiski olla pühitsemiseks, paljudes riikides on kaubanduskeskused pühapäeviti kinni, inimesed ikka leiavad mingeid muid toredaid tegevusi. Ka Norras on pühapäeviti poed kinni, Rootsis avatud umbes kella viieni ja Luksemburgis umbes kella üheni. Ma igaks juhuks mainin. Kui sinna satute, siis tuleb selleks vapustuseks valmis olla.