Mulle tundubki, et Eestit katab nii tihe rahvaspordiürituste võrk, et ühisstardist jäävad kõrvale vaid need, kes lebavad hospiitsis või sünnitusmajas. Kes vähegi koduuksest välja astuda jaksab, see endale sobiva võistlusala ka leiab. Sõltumata aastaajast. Rattad-kepid-suusad-uisud-aerulauad-purjekad. Ööjooks, energiajooks, suverull, neliküritus ja kuubik. Laupäevaõhtul saunas ei arutata enam, milline grillvorstike või õllesort paremini libiseb, vaid kuidas saada oma liikumisvahend kiiremini libisema või kes kus treeninglaagris käis.

Kui EAS küsiks minu käest, kuidas peaks kõlama uus Eesti bränd, siis ma vastaksin kõhklematult, et “Eesti – lakkamatu jooksupidu / Estonia – neverending running party” või “Eesti – lõputu maratoni maa”, või “Eesti – maa, kus kõigil on rattad all, kõik jooksevad mööda metsa, kompassid peos, ja talvel Matu punktis on kõigil suusad ristis”.

See on maa, kus su elu mõõdab pulsikell ja pokaalides kihiseb vahuveini asemel isotooniline spordijook. Isad ei käruta imikuid igavleval ilmel pargiteel, vaid kihutavad rulluiskudel nii, et wind chill puhub lapsel luti suust. See on maa, kus vanaemad arutavad elavalt, kuhu järgmisel nädalavahetusel üheskoos keppima sõita, sest kepikõnd suurendab energiakulu tavalise käimisega võrreldes kuni 55% ning parandab hapnikutarbimist kuni 58%. See on maa, kus vastatakse küsimusele, kuidas sa elad, et tänan küsimast, 150 lööki minutis.

Tänases Ekspressis annab ­intervjuu aju-uurija Jaan Aru, keda võib omal alal (mälu-, tähelepanu ja teadvuse uuringud) pidada üheks Eesti kõige kõvemaks tulevikulootuseks. Me mõistame aju tööpõhimõtteid umbes sama palju kui ahv kiirkeedukannu, pakub doktor Aru. Aga aju töötab sellest hoolimata, kas inimene oskab selles toimuvaid neuraalseid protsesse seletada või mitte. Ja inimene liigub hoolimata sellest, mis toimub tema teadvuse eri tasanditel.

Aju peenematesse, peaaegu trans­tsendentsetesse protsessidesse süüvinud teadlane pakub aga ootamatult lihtsat retsepti, kuidas ennast paremaks ja targemaks inimeseks arendada. Ei, ärge lootke ajutrennile – lahendades keerulist ajugümnastikat pakkuvaid ülesandeid, omandate küll konkreetsed oskused, kuid intelligentsemaks te sellest ei muutu. Ei muutu ka õnnelikumaks.

Ajule on hoopis kõige kasulikum teha aeroobset trenni, käia jooksmas, sõita jalgrattaga, suusatada, ütleb ajuteadlane. Sest aeroobne treening soodustab uute närvirakkude arengut.

Kui seda soovitaks mõni üles pumbatud lihastega jõusaalitreener või aastatepikkuse kogemusega kaalulangetaja, võiksin ma nõuande tähelepanuta jätta, sest kehalise toonuse hoidmise nõue pole uudis.

Keha eest hoolitsemine on meie ajastu narratiiv number üks, kuid siiamaani on kehalise treeningu jutud lõppenud õlgade kõrgusel. Pea on kosmeetikute ja juuksurite, mitte tervisesportlaste pärusmaa. Nüüd aga selgub, et kehaline kasvatus mõjub positiivselt ka ajule. Rohkem sporti – parem mõistus. Lihtne. Tuleb paisata oma lihastesse ja vereringesse täiendav kogus verd, teha korralikult venitusi ja painutusi – ning teie aju muutub plastilisemaks, avardub. Aeroobne aktiivsus tagab vaimse tervise – selle teadmise valgel võiks teha palju kasulikke järeldusi.

Näiteks võiks koolis rohkendada matemaatika (või kirjatehnika?) tundide arvelt kehalise kasvatuse tunde, kartmata, et lapsed jäävad sellest rumalamaks, sest hapniku juurdevool organismi – seejuures ka ajusse – annab mõnigi kord parema tulemuse kui öölambivalgel tuupimine. Uuringud näitavad, et vaid 12 minutit aeroobset koormust parandab kognitiivseid võimeid, nagu tähelepanu, loetud tekstist arusaamine, arvutusoskus jms. Kohtume sügisjooksul!