Ükskord ammu, nii pool aastat tagasi, viisin kaks vana tugitooli ühe väljaõppinud meistri kätte. Meister vaatas neid, vangutas pead ja sööstis siis tangidega tugitoolide kallale. Poole tunni pärast oli neist alles vaid kaks armetut vineerskeletti, täis naelaarme. Toolidele pidi saabuma uus elu, alates uutest vedrudest ja lõpetades uue katteriidega.

Pool aastat läks mööda, käin aeg-ajalt oma tugitoolijuppe meistrimehe töökojas silitamas – aga arengut pole, meister pole nende jaoks rohkem aega leidnud. Mitte et ta laiskvorst oleks, vastupidi. Mees töötab pikki päevi palehigis, aga järjekord tema juurde ei lühene. Võta endale ometi abijõudu, hädaldan mina (omakasupüüdlikult muidugi), otsi sellid, leia õpipoisid!

Meister vaatab mind nagu totakat. Pole ju kedagi võtta! Ta on otsinud, isegi katsetanud mõne osavnäpu väljaõpetamist, aga järelkasvu pole ta suutnud endale kasvatada.

Sama kurba juttu väljaõppinud töömeeste põuast räägivad paljud ettevõtjad. Tööd on, aga oskajaid – või vähemalt ameti omandamisest huvitatuid – pole!

Selle probleemiga maadleb kogu Lääs.

Ajakiri Forbes avaldas mõni aeg tagasi 2018. aasta „tööturu-ilmateate“. Selles viidatakse mitmele uuele trendile, mille on endaga kaasa toonud uus põlvkond, kes just-just astunud tööinimese käänulisele ja vaevalisele teele...

Millenniumipõlvkonna töötajale on majanduslik heaolu küll tähtis, kuid ta ei ohverda oma vaimset tervist selle nimel.

Aga just okkaid uus noor töötajaskond oma teekonnal pensioni suunas taluda ei kavatse. 21. sajandi töökoht on midagi sootuks muud kui tööstusrevolutsiooniaegne ja Karl Marxi kujutatu.

Tänapäeva töökoht peaks olema puhas lust – ja mitte ainult lõbustuspargi tähenduses (teatavasti on paljud firmad oma kontorite puhkenurkadesse omamoodi mängutoad sisse seadnud). Lõunapausi ajal pinksi mängimisest olulisem on suhtlemine. Paljud uuringud kinnitavad, et kui töötaja saab silmast silma oma kolleegidega suhelda (mõnega ehk ka lähisõprust pidada), on ta tunduvalt õnnelikum kui, klapid peas, oma töölaua taga pitsat mugides. Seda viimast millenniumlaste põlvkond enam ei tahagi – nemad tahavad omavahel rääkida, nalja visata, silma vaadata. Üks suhtlusakt võrdub 34 e-kirjaga, kinnitab üks uuring. Ja suhtlevate töötajate tööviljakus kasvas 20 protsenti.

Seetõttu kaotab kaugtöö, s.t kodus töötamine jälle populaarsust. Firmad hoolitsevad, et töötajad saaksid omavahel lobiseda, sest selle käigus võib sattuda ka mõne toimiva idee peale.

Teine trend on õppimine. Igasugused kursused, online-ülikoolid ja -koolitused on au sees ning tööandja tunneb uhkust ja rõõmu, et tema töötaja tase tõuseb, oskused paranevad. Samas ei pea noorem põlvkond enam nii oluliseks n-ö klassikalist haridust (kolm-neli aastat kõrgkoolis, diplom kätte ja eriala surmani selge). Hoopis rohkem hinnatakse spetsiifilisi koolitusi, millest on konkreetset kasu just teatud ametis.

Kolmas trend on enesestmõistetav: robotid teevad üha rohkem tööd inimese eest ära. See ei tähenda siiski lihast ja luust inimese väljatõrjumist, vaid abiks ja asendajaks olemist (näiteks üha populaarsust võitvad kõneteksti kirjalikuks tekstiks muutvad programmid).

Järgmine trend: oma vaimsest tervisest hoolimine. Kui veel paar aastat tagasi oli stress, depressioon ja läbipõlemine tabuteema, töönarkomaanid kannatasid vaikides ja häbenedes, siis nüüd räägitakse sellest kõva häälega. Enamgi veel, paljud töötajad oskavad oma päeva ja töökoormust korraldada nii, et ületöötamisest tingitud hädad neid ei vaevaks. Moodne töötaja hoolitseb oma vaimse tervise eest! Seda teevad ka tööandjad – paljud firmad võimaldavad oma töötajatele tasuta psühholoogilist nõustamist.

Millenniumipõlvkonna töötajale on majanduslik heaolu küll tähtis, kuid ta ei ohverda oma vaimset tervist selle nimel. Igasugused majalaenud ja õppelaenud tekitavad stressi ja soodustavad läbipõlemist ning seda millenniumlased ei taha – nemad eelistavad hingerahu.

Väga moodne on ka Prantsusmaa valitsus, kes on välja töötanud õigusakti, mida nimetab „õiguseks olla võrgust väljas“. See peakski olema iga inimese põhiõigus. Suvel eriti.