Mina olen rahvapsühholoog. Seda terminit kasutavad eristavalt mõnikord tõsised psühholoogiateadlased, kes avaldavad inimloomuse kohta ainult neid fakte, mis eksperimentide-mõõtmistega kontrollitud ja kinnitust leidnud.

Rahvapsühholoog seevastu võib inimest seletada ka uskumuste, stereotüüpide, folkloori, psühhoanalüüsi, talupojatarkuse jne pinnalt. Ühesõnaga, peaasi on inimest tema hingehädades aidata. Teadlase soov on maailmale kinkida paikapidavaid neutraalseid fakte (isegi kui need lähevad vastuollu poliitkorrektsete arusaamadega) ja kriitilist loovat mõtlemist.

Selline psühholoogiateadlane on akadeemik, Tartu ülikooli eksperimentaal­psühholoogia professor ja psühholoogia instituudi juhataja Jüri Allik (snd 1949). Ilmselt saadaks ta kuu peale inimese, kes tuleks temalt kui psühholoogilt nõu küsima, kas õnne leidmiseks tuleks enne palvetada ning siis armastada ja süüa või vastupidises järjekorras. Allik pole terapeut, tema töö pole nõu anda.

Või kuidas võtta. Tema äsjailmunud elulooraamatu pealkiri „Väldi igavaid inimesi ja olukordi“ viitaks nagu nõuannete­rohkele eneseabiraamatule. Aga kaugel sellest!

See on ühe teadlase vahedalt ja vaimukalt sõnastatud kujunemislugu, mis algab pildikestega sovetiaegsest TRÜ-nimelisest teadusmülkast (kus oli siiski küllalt vaimuvalgust ka Brežnevi ajal, tean omast käest) ja lõpeb psühholoogiamaailma absoluutsesse tippu jõudmisega, istudes nobelistidega ühe laua taga.

Kes huvitub psühholoogiast tõsisemalt, peaks professor Alliku teost kindlasti lugema. Ja kui minu teha oleks, annaksin ma selle läbilugejale kohe ka bakalaureusekraadi (eeldades muidugi, et läbi on töötatud ka kõik raamatu lõpus 29 leheküljel peenikeses kirjas viidatud teadustööd), sest raamat juhatab teeotsad kätte õige mitmes vallas (tajud, nägemis­psühholoogia, isiksusepsühholoogia, intelligentsus, kultuuripsühholoogia, bibliomeetria).

Kui minu teha oleks, annaksin ma Alliku raamatu läbilugejale kohe bakalaureusekraadi (eeldades muidugi, et läbi on töötatud ka kõik raamatu lõpus 29 leheküljel peenikeses kirjas viidatud teadustööd).

Jüri Alliku elulooraamatut võib siiski nimetada eneseabiõpikuks. Näiteks teadlane, kes tahaks oma karjäärile sära anda, peaks hoolega lugema õpetussõnu peatükist „Hea teadlase kokaraamat“.

Kõikidest teadusharudest kõige sügavama kummarduse teeb professor Allik bibliomeetriale (s-o sportlik teadusartiklite tsiteerimise edetabel, kus võidab see, keda on kolleegid kõige rohkem tsiteerinud) ja raamatust leiab 11 retsepti, kuidas saavutada paremat tsiteeritavust. Olles ise omal erialal tsitaatide rohkuselt (üle 16 000 korra) maailma tipus, ei saa Allikust asjatundlikumat õpetajat olla. Aga ­tarkuseterasid tasub tähele panna ka teaduskaugetel inimestel.

Näiteks: tööta koos nendega, kes on sinust paremad.

Või: ära tee seda, mida teised sinust paremini teevad! Ja kuula hoolega, mida targematel on ütelda, mõtle suurelt ja ära kunagi anna alla! Eesti mõjukaim sotsiaalteadlane tunnistab oma kogemuse põhjal, et mida parem ja sisukam artikkel, seda raskem on seda avaldada. Ka tippteadlase loomingut võidakse korduvalt tagasi lükata! Seepärast soovitab Allik meeles hoida Winston Churchilli sõnu: „Ärge andke iial järele – mitte iial, mitte iial, ei suures ega väikeses, ei tähtsas ega tühises, välja arvatud, kui see riivab au ja head maitset.“

Teine õpetussõna sisaldub pealkirjas endas. Igavust vältida on Allikul õnnestunud, aga see nõuab teatud isikuomadusi (milliseid just, see selgub raamatut korralikult lugedes). Soovitus ise pärineb aga Jim Watsonilt, kaksikheeliksi avastajalt ja Nobeli auhinna laureaadilt, keda tema teadustööde pärast – näiteks kinnitades, et neegrid on rumalamad kui valged – peetakse ka teaduse enfant terrible’iks. Nimelt avaldas Watson 2007. aastal pealkirja „Avoid Boring People“ all oma eluloo, mis tegelikult pole lihtsas mõttes elulugu (kuidas saakski DNA struktuuri avastaja elulugu olla lihtne), vaid nõuanded akadeemilise karjääri alustajale oma kogemustest lähtuvalt. Jüri Allik on oma akadeemilist elulugu kirja pannes sama maatriksit kasutanud. Jim Watsoni pealkiri vääris kordamist. „Pärast selle soovituse lugemist ei tunne ma ennast sugugi nii halvasti kõigi nende kordade pärast, kui ma olen kuhugi minemata jätnud või lahkunud veel enne, kui õhtu on hakanud haripunkti jõudma,“ kirjutab Jüri Allik.