VANA KULD: Aivar Sõerd vormistas kire orelimuusika vastu muusikaakadeemia magistrikraadiks

Riigikogulane Aivar Sõerd loobus viie aasta jooksul kõigist välislähetustest, sest õppis muusikaakadeemias orelit.

Riigikogu liikmele ja endisele rahandusministrile Aivar Sõerdile anti eile Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pidulikul aktusel kunstide magistridiplom muusika interpretatsiooni õppekava läbimise eest. 17. juunil andis Sõerd Niguliste muuseum-kontserdisaalis orelikontserdi, mis oli ühtlasi tema magistrieksam. Tema esitus sai hindeks „väga hea“.

Kirjutasime Ekspressis Aivar Sõerdi orelilembusest juba 2016. aastal. Taasavaldame loo, mille avaldasime toona 27. juulil.

„Sa pead ennast kokku võtma. Sa oled üksinda. Üksi tohutult suure instrumendi taga. All istub saalitäis inimesi. Käsi väriseb. Noot on võõras. Kõik on teistmoodi – orel kõlab teistmoodi, kui inimesed on saalis. Mul on tundlik kõrv, ja kui midagi juhtub valesti minema, siis ei saa mängida. Kui heli on vale, siis ei saa mängida. Vale tämber või vale register – ei saa mängida. Ja see esinemine võib isegi katastroofiga lõppeda.“

Aivar Sõerd (51), Riigikogu liige Riigikogu liige ja endine rahandusminister, maalib sõnadega pilti, mis toimub tema sees, kui ta istub oreli taga. Olgu siis Toomkirikus, kus on tema arvates Eesti parima kõlaga orel, või väikeses saalis. Käed ja jalad kõik töötavad, peab täielikult keskenduma, eksimise kohti on palju.

Aivar Sõerd näitab ette, kuidas see käib. Ta tõuseb mööda kitsast ja järsku treppi Jaani kirikus, noodivihik Bachi teosega mustas portfellis. Aga enne kui istub oreli taha, takerdub kahtlustesse:

„Mul ei ole need õiged kingad kaasas ...“

Sõerdil on jalas tavalised mustad nahktallaga kingad.

Kas need ei kõlba?

„Hoopis teistsugused peavad olema.“

Äkki siis lihtsalt sokkis mängida?

„Üks hiinlane mängis meil akadeemias kingadeta. Tuli kontserdile ja viskas kingad jalast,“ meenutab Sõerd.

Aga ta ei viska kingi jalast. Istub oreli taha, paneb mitu minutit paika oreli registreid – ja mängib. Tallab jalgadega pedaali klahvidel, käed liiguvad jõuliselt klaviatuuril. Üle kiriku voogab Bachi, Sõerdi suure lemmiku muusika. „Kui kuulad, on ilus, kuid seal sees on ka matemaatiline loogika. Bachi muusikast pole kuhugi enam edasi minna. Absoluutselt täiuslik!“ laiutab Sõerd käsi. Lisaks Bachile köidab teda ka Cesar Fran­cki ja Max Regeri looming.

Juunis lõpetas Aivar Sõerd Eesti Muusikaakadeemia muusikainterpretatsiooni oreli erialal. Võru muusikakoolis klaverit õppinud Sõerd tahtis juba koolipoisina orelit õppida, kuid tollal polnud see võimalik. Eraviisiliselt sai ta orelit veidi mängida, kuid pärast keskkooli valis ta hoopis Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, keskendus rahandusele ja krediidile. Ja unustas muusika 30 aastaks.

Sähvatus orelit õppida tuli 2011. aastal, kui Aivar Sõerd valiti Riigikogusse. Pärast üht orelikontserti läks ta organist Andres Uibolt ­kavalehele autogrammi võtma ja ütles nagu muuseas, et tal on ka selline huvi.

„Hirmus närv oli sees! Mis professorid seal olid! Ma mõtlesin, et ma ei suuda seda kava lõpuni mängida, ma katkestan.“

Aivar Sõerd

Uibo pakkus kohe välja, et sellisel juhul võiks Sõerd ju muusikaakadeemiasse õppima tulla.

Ehkki Sõerdil pidi ühe õppejõu arvates olema absoluutne kuulmine, tundis ta, et tema teadmised ja oskused on siiski lünklikud. Et ennast täiendada, alustas ta kohe organistide Uibo ja Toomas Trassi juhendamisel eksamiteks valmistumist.

Aasta hiljem olid sisseastumiseksamiks solfedžo, harmoonia („Sellest ei teadnud ma mitte midagi“) ja eriala. Ühele kohale oli kaks soovijat. Kõik Sõerdist paarkümmend aastat nooremad.

„Hirmus närv oli sees! Mis professorid seal olid! Kusjuures Uibot ennast polnudki kohal ... Ma mõtlesin, et ma ei suuda seda kava lõpuni mängida, ma katkestan. Mehaaniliselt esitasin need lood ära,“ kirjeldab Sõerd pinget, mis viis ta siiski kooli sisse.

Neli aastat kestnud õpingud päevases osakonnas olid keerulised: „Vahepeal oli selline tunne, et kui oleks teadnud, et nii raske on, poleks ette võtnudki.“

„Täiesti võõrad asjad! Mul polnud aimugi, mis asi oli harmoonia 1. ja 2. aste, kohe oli 3.aste. Ja Toomas Siitani muusikalugu! Seda loetakse kõige raskemaks aineks üldse. Ja kui palju oli kuulamisteste – seal põruti muidugi robinal.“

Eriti keeruline oli aru saada ainest „Sissejuhatus posttonaalse muusika analüüsi“.

„Pärt komponeerib selles tehnikas – aga mul oli see täitsa null. Käisin kuues loengus, midagi aru ei saanud! Mis ma käin siin, ma ei saa pihta! Õppejõud rääkis ka veel nii kiiresti. Mind lohutas, et ega teised ka väga aru ei saanud. Ütlesin Uibole, et maru keeruline aine, ehk oskad seda asja mulle seletada, ja Uibo ütles, et tema ei tea sellest asjast midagi. (Sõerd tõstab käed kõrgele üles) Maailmakuulus professor, absoluutne tipp, ja tema on saanud sellise aineta läbi! Milleks siis sellised ained ometi!“

Nelja aastaga omandas Sõerd bakalaureusekraadi. Ta imestab, et niigi ruttu läks, sest ajapuudusel tekkis tal palju võlgu. Näiteks kolmandal kursusel olid taas Riigikogu valimised ja Sõerdil tuli õppimise asemel hoopis valimiskampaaniat teha. Õpingute tõttu loobus ta nendel aastatel kõigist välislähetustest, ainult korra käis ühepäevasel tööreisil Helsingis.

Kolme poja isal Sõerdil on kodus kaks instrumenti - üks harmoonium ja teine viledega ajalooline koduorel, kuid kodus ta praegu pilli ei mängi.

„Väga harva mängin, mul ei lubata kodus. Perele ei meeldi see stiil.“

Sõerd on avalikult esinenud juba 30–40 korral. Sellest annab tunnistust kavade virn. Esimene väliskontsert on ka antud: möödunud kuul Peterburi Jaani kirikus. Sadakond inimest kuulas. Sõerd muigab, et kui inimesed tema nime kavalehel näevad, siis nad justkui ei usu, et see on seesama minister ja majandusinimene Sõerd.