„Uuesti abielusse astumine keelatakse Agathe K-le ära kolme aasta peale.“

„Uuesti abielusse astumine lubatakse mõlematele pooltele.“

Eesti Evangeelse Luterliku Konsistooriumi (EELK) koltunud lehtedega protokolliraamatutes korduvad ühed ja samad laused – mida abielu lahutajad võivad edaspidi teha ja mida mitte. Ainult nimed muutuvad.

1923. aasta 1. maini lahutas Eestis luterlikke abielusid piiskop ehk kiriklik kohus. Sealt edasi hakkas kehtima „Abieluseadus“.

Piiskop lähtus „Riigiseadusest“. Seal on paragrahv 369 ning sellel kümme alapunkti, mille järgi üldse lubati abielu lahutada. Näiteks võis lahutust nõuda, kui abikaasal oli „parandamata ja külgehakkaja haigus“ või suure kahtluse korral „truuduse murdmise pärast“.

Igal nädalal käis piiskop koos kaaskonnaga koos, et otsustada – kas lubada lahutada või ei. Oli tavaline, et otsuseni läks aasta või paar. Lahutamine oli suur töö – sellesse suhtuti tõsiselt ja põhjalikult.