Minu ees laual on Pablo Escobar. Rohekas, vahuga kaetud vedelik, millest õhkuvad värskelt pigistatud puuvilja aroomid tungivad nina kaudu mu ajju sisisema. Silmategemiseks kokteilile nime andnud kokaiiniparunile lebab joogivahul laimipuuleht, millele supsutatud triibuke valget pulbrit. Papa Pablo siiski selle pulbriga ei kaubelnud. See on tuhksuhkur.

Võtan lonksu. Kõigepealt teeb maitseretseptoritel ulja ringi hapu. Suukoobast silitab vedeliku vahune struktuur ja hapu tõmbub keskmaitses magusaks ja kohe seejärel, väga sürrealistlikult kuivaks. Pikk ja mõrkjas järelmaitse, mida nautides tekib tunne, nagu oleks ma intelligentne inimene.

Kokteil Pablo Escobar – üüberrüübe, nagu kõlab esimese ešeloni maitsehipsterite kiitev väljend.

Asukohta ei reeda

Pablot saab Tallinnas vaid ühes baaris.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel