Praegune Vene kirik on 1943. aastal Stalini loodud struktuuri õiguslik järeltulija

Moskva ja Kiievi vahel puhkenud kirikutüli puhul meenutatakse tihti, et samasugune konflikt toimus ka Eestis. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku õiguste taastamisel aktiivselt kaasa löönud ajakirjanik Toomas Kümmel räägib, mis on neil tülidel ühist ja mis neid eristab.

Miks tekkis Eestis kirikutüli?

Pärast seda, kui 1917. aasta kirikukogu Venemaal valis patriarhiks ­Tihhoni, andis too Eesti õigeusu kirikule autonoomia. 1923. aastal siirdus kirik Konstantinoopoli jurisdiktsiooni alla.

Kui N Liit kokku varises, tekkis segadus, sest Vene õigeusu kiriku pea Aleksius II andis endisele Eesti ja Tallinna metropoliitkonnale iseseisvuse.

Eesti kogudused ja kirik ise, mis oli eksiilis edasi eksisteerinud, said aga omandireformi käigus kogu kirikuvara omanikuks.

Kuna siin taastati Eesti õigeusu kirik ja ühtlasi tegutses Vene kirik, tekkis suur segadus. Suhted läksid väga teravaks. Moskva patriarhaat pani rea Eesti kiriku preestreid kirikuvande alla. 1996. aasta kevadel katkestas Moskva kiriklikud suhted Konstantinoopoli patriarhaadiga samamoodi, nagu praegu tehti seoses Ukrainaga.

Suhted katkesid aga vaid mõneks kuuks. Eestis ongi nüüd võrdlemisi unikaalne olukord, kuna siin tegutsevad kahe patriarhaadi kirikud.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku nimi on halb, sest see sarnaneb Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nimega.

Arvestades kiriku juhtimist, peaks tegelik nimi olema Vene Õigeusu Kiriku Eesti metropoliitkond. Alles äsja määrati ju tolle uueks juhiks Moskvast sealse patriarhaadi soosik.