EKSPRESSI ARHIIVIST | Rahvussport mülkas: murdmaasuusatajate säravast elust on järel vaid omaaegse hiilguse riismed
Täna, 27. veebruaril puhkes suusaalade maailmameistrivõistlustel Seefeldis dopinguskandaal, millega seoses läbiviidud dopingureidi järel peeti kinni ka Eesti suusatajad Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu. Taasavaldame möödunud aasta 13. novembril ilmunud loo.
„Raha peab olema täpselt nii palju, et sa saad ära teha oma ettevalmistuse ja võistlustele kohale sõita. Raha ei ole vaja liiga palju,“ sõnab endine murdmaasuusakoondislane, sprindidistantsil maailmameistrivõistluste finaali jõudnud Peeter Kümmel. „Tänases majandusruumis ei ole ettevõtjatel nii palju raha välja anda. Ma ei olnud ise 1990ndatel ettevõtja. Ma ei tea, mis põhjus oli ettevõtjatel nii palju raha anda.“
Aga läheme ajas tagasi Eesti murdmaasuusatamise kuldaega. Aega, kui tulemused olid ilusad, raha polnud probleem ning sõna „dopinguskandaal“ kodumaises kontekstis tundmatu.
2006. aasta esimene nädalavahetus. Õues on üle aastate külm ja lumerohke talv ning Otepääl toimub murdmaasuusatamise maailmakarikavõistluste etapp. 22 000 eestimaalast otsustavad karget talveilma nautida Nuustaku metsade vahel suusasangaritele kaasa elades. Kohaleläinud peavad siiski pettuma: esikohta seekord ei tule. Kristina Šmigun kaotab 0,2 sekundiga Hilde Pedersenile. Kuid pole viga. Möödub vaid napp kuu ja Eesti murdmaasuusatajad võidavad Torino olümpiamängudelt kolm kuldmedalit – Šmigun kaks ja Andrus Veerpalu ühe.
Juriidiliselt oli kõik korrektne, aga sponsorid hakkasid kaduma
Meie suusaässadel läheb hästi ka väljaspool sisseaetud suusaradu. Raha on sama palju nagu tänasel päeval probleeme selle ümber. Mütse ja sõiduriideid ehivad tuntud Eesti suurettevõtete logod. Tere, Estonian Air, Merko, Hansapank, Saku, EMT – need firmad ei hakkaks väikeste sponsorsummade väljakäimiseks aegagi raiskama.
