Haridus- ja teadusminister Mailis Reps peab koosolekut. Tõsised näod istuvad pika laua ümber.

„Mamm-mamm, auh-auh, õue,“ lõhestab peenike hääl koosolekut.

See on Charlotte, kes sai 7. mail aastaseks. Kümnekuuselt hakkas ta kõndima ja nüüd juba tantsib. Suus on kaheksa hammast. Tulevad esimesed sõnad ja krutskid.

„Ei puutu juhtmeid seinas,“ hüüatas Mailis Reps ühel r­ahanduskoosolekul. Aga tüdruk ei püsi enam paigal! Kui seni magas beebi päevas kaks korda ja ema sai sel ajal tööd teha, siis nüüd ei saa minister keskenduda. „Äkki on tal nii palju öelda,“ ohkab Reps.

Last koju ka ei saa jätta, ­Charlotte saab rinda. Imetamist ei taha minister lõpetada, üks ta kuuest lapsest sai rinda koguni 3,5 aastat. Kui ta siiski on jätnud lapse koju, saabub varsti kõne lapsehoidjalt, et tulgu ema kiiresti, laps nutab ja igatseb. Reps on sõitnudki koju ja toonud lapse tööle..

Kui paparatsod oleksid olnud valvel, saanuks nad aasta tagasi häid pilte, kuidas tippametnikud tänaval lapsevankrit lükkavad, arutades Repsiga samal ajal uut haridusmudelit. „Oleks saanud pilte, kuidas riigiametnikud minu last hoiavad,“ märgib Reps teravalt. Aga kas siis hoiavad?