Täna on sõbrapäev. Olgugi see Eesti kontekstis veidi kistud traditsioon, ei saa sellest üle ega ümber, sest punaste südamekestega roosat nänni jääb neil päevil näppu ju igas poes.

Kui hakkate uurima sellise tähtpäeva tekkelugu, satute otsekohe omadega sohu.

Enne kui sõbrapäeva nimetus laiemat kasutamist leidis, öeldi – ja öeldakse ka praegu – 14. veebruari kohta valentinipäev. Tore, aga kes see Valentin oli?

Sellist suurkuju ajalugu ei tunne. Leidub küll arvukalt muistendeid, leidub ka mitu vägitegusid teinud Valentini, aga ükski neist pole tõusnud sellise rahvusvahelise tunnustuseni nagu jõuluvana, päkapikud või lihavõttejänesed. Pole olemas ühte tõeliselt kuulsat Valentini, kelle auks täna šokolaadi mugida!

Üks Valentin oli koduloomakarja kaitsepühak. Aga keegi meist ei mõtle ju sel päeval punast roosi kingituseks saades sigadele-lehmadele. Ka pole ma näinud, et sel päeval keegi viljakusriitust korraldaks, kuigi kellegi Valentini auks tähistatakse kuskil ka viljakuspüha.

Enim viiteid leiab rahhiitikute ja langetõbiste kaitsepühaku Valentini kohta, ja üks Valentin olla ka pimeda nägijaks võlunud. Üks teine Valentin olla armunutele lilli kinkinud ning mehi üles kutsunud sõtta minemise asemel koju naiste juurde jääma – see lihtsakoeline legend sobiks päeva põhjenduseks ehk kõige paremini.

Et segadust Valentinidega vältida, ongi lihtsam nimetada tänast päeva sõbrapäevaks.

Aga milleks siis roosasse vahtu pakitud punased südamed? Need sümbolid viitavad ju ikka romantilisele armastusele – aga sõprus ja armastus on ju kaks iseasja. Kui romantiliste ambitsioonidega nooruk kuuleb oma ihalusobjektilt, et jääme parem sõpradeks, siis kõlab see pigem maailmalõpu kuulutusena kui hea soovina, eks. Ka paljud lahutuspaberite vormistajad kinnitavad teineteisele, et sõpradeks jääme ikkagi (aga kindla peale ei lendle selle vestluse kohal punaseid südamekesi).

Igaüks, kes armuleekides põlenud, teab, et südamekeste-rooside butafooriast piisab õige üürikeseks ajaks, jätkusuutlikuks tundeeluks „kuni-surm-meid-lahutab“ neist ei piisa.

Leidmata tuge folkloristidelt, tuleb usaldada turundusinimesi. Üks voodipesudisainer ütles mulle, et tee mis tahad, need roosidega tekikotid müüvad kõige paremini ja ostja väsimust ei ilmuta – järelikult tasub punaste rooside kinkimisest traditsioon teha.

Igaüks, kes armuleekides põlenud, teab, et südamekeste-rooside butafooriast piisab õige üürikeseks ajaks, jätkusuutlikuks tundeeluks „kuni-surm-meid-lahutab“ neist ei piisa.

Soomes hakati sõbrapäeva täiesti teadlikult turundama 1980. aastate keskel. 1986. aastal dekoreeriti kaupluste vaateaknad esimest korda temaatiliselt, roosade südamekestega postkaarte võis osta igast hamburgeriputkast ning restoranides hakati pakkuma „spetsiaalset valentinipäeva menüüd“ (mida iganes see tähendas, s.t ei tähendanudki midagi). Eesti kaupmehed võtsid selle kombe üle 1990. aastal.

Sõprus vajab kütet ka aasta ülejäänud päevadel, kui kommerts sellele nii palju tähelepanu ei pööra. Pakun siinkohal paar vaatenurka sõprusele.

1920. aastal sõnastas psühholoog Edward Thorndike seaduspära: inimesed langetavad oma hinnanguid pealiskaudse mulje põhjal. Ilusaid inimesi peetakse targemaks, eetilisemaks, edukamaks, sõbralikumaks. Ilus on hea! See veendumus kehtis isegi sõjaväes. Thorndike avastas, et ohvitserid hindavad pikemaid ja siledama väljanägemisega poisse lojaalsemateks, paremate juhiomadustega ja parema sooritusvõimega sõduriteks. Seda nimetatakse haloefektiks.

Jah, see kõlab küüniliselt, aga nii see on: kui tahad võita sõpru, siis mõtle kõigepealt sellele, kuidas sa välja näed ja mis mulje jätad.

Teiseks: inimesel on komme endale valetada. Selle tõestas Leon Festinger juba 1957. aastal katsega, kus tudengid pidid põhjendama, miks nad ülimalt igava katsega aega raiskavad. Nad veensid end kergesti, et teevad kasulikku asja.

Me langetame otsuseid selle põhjal, mida asjast arvame – mitte faktide põhjal. Inimene usub ja usaldab neid nähtusi, mis langevad kokku tema kogemusega, mis on talle tuttav ja teada. Või kui miski on väga võõras, siis käivitubki Festingeri sõnastatud kognitiivse dissonantsi funktsioon. Ego kaitsena mõtleb inimene võõrastava asja enda jaoks vastuvõetavaks, s.t ta selekteerib fakte ja valib sellised, mis langevad kokku tema vaadete või ootustega.

Me ei peegelda reaalsust, ei, me konstrueerime endale sellise reaalsuse, mis meile sobib. See käib ka sõprade ja armukeste valimisel. Ja kui roosid ja šokolaad lähevadki halole, mis siis sellest, see on mu enda loodud reaalsus.