Scorpio-Kaarel
Kaarel Valteril (28) pole kodus suurt tarka teha. Ta istub arvuti taha ja “sõidab Google’i-autoga” mööda Tallinna ringi: luusib Google Street View’ga mööda pealinna tänavaid ja otsib.
Otsib, kas leiab kuskilt seismast mõne Ford Scorpio.
Ja ongi!
Pärnu maantee viadukti all! Pildi järgi tundub, et kummid on masinal tühjad ja suure tõenäosusega seisab auto seal praegugi. Kaarel helistab joonelt sõber Madisele ja jutt on lühike: “Nüüd lähme ja teeme pildi ära!”
Sõbrad sõidavad suure viadukti alla. Mahajäetud ja kössis Ford Scorpio seisab täpselt sellel kohal, kus pidanuks. Kaarel seisab Scorpio kõrvale ja sõber Madis pildistab sõbra koos autoga üles.
Kirjeldatu on üks juhuslik võimalus, kuidas Kaarel hangib oma kollektsiooni foto, millel peab olema Ford Scorpio ja ta ise. Foto kvaliteet pole oluline – peaasi, et mees ja masin üheskoos peal. Tähtis on ka see, et jäädvustataks alati erinev Scorpio, mitte üks ja seesama erinevas paigas üles pildistatuna.
Tavaliselt viskab Kaarel kogusse laekunud värske pildi üles oma Facebooki albumisse nimega “Haruldased linnud”.
Esimese foto endast ja Scorpiost tegi ta kümmekonna aasta eest – kaupluse Laste Maailm ees – ning praeguseks on neid kokku umbes 50. 30 neist Facebookis, ülejäänud kuskil arvutis või ka ilmutamata filmirullidel.
50 pilti kümne aasta jooksul ei tundu teab mis metsiku numbrina – eriti kui võtta kõrvale siin rubriigis paari nädala eest esinenud paar, kes maitses ja arvustas kümne aasta jooksul 10 000 õllesorti –, kuid tuleks silmas pidada, et Ford Scorpioga kohtumine on tõepoolest harukordne.
“Seda masinat iga päev ei näe,” kõneleb Kaarel. “Võibolla kuu jooksul ühte näed ja see on juba päris hea. Talvel ei näe neid üldse.” Ka seda esimest pilti Laste Maailma ees kannustas teda üles võtma vuoh!-moment: see auto veel sõidab siin riigis!
Sõiduautot Ford Scorpio ehitati Fordi Euroopa tehastes kodumandri turule aastatel 1985–1998. Esimese põlvkonna Scorpiod, tootmises 1985–1994, olid nurgelisemate, teine põlvkond ümarate vormidega. Kaarlit huvitavad esmajoones esimese generatsiooni skorpad, viimase põlvkonna masinaid ei vaevu ta sageli pildistamagi – kui juhtumisi mõnda märkab.
“Ma ei ütleks, et ta on tingimata kole auto,” räägib Kaarel. “Samas, ega ma ei ole mingi autofanaatik. Paljud peavad seda siiski koledaks – üks sõber näiteks keeldus nii koledat autot ostmast, kui soovitasin. Aga uuem Scorpio, ümaram, okei, vat see on nüüd tõesti kole auto.”
Tänaseks on Ford Scorpio nii ununenud sõidumasin, et internetis on kinni pandud kaks kunagi tegutsenud fännikülge. Veel aasta tagasi oli üks avatud, mäletab Valter, aga lisab, et viimased tegevuse märgid pärinesid seal aastast 2007. Kaarel käis neil saitidel küll aeg-ajalt lugemas ja foorumitesse postitatud pilte vaatamas, kuid Scorpio hingeelu ja käekäiku pole ta enesele selgeks teinud.
“Kui päris ausalt ütlen, siis” – purskab ta naerma – “ma ei tea neist Scorpiotest mitte midagi! Ma ei kujuta ette, miks neid talvel meil näha pole. Ilmselt ei pea vastu vist. Suveauto äkki? Ega ma tõesti ei tea – lihtsalt huvitav on näha nii haruldast autot.”
Nii palju ta Ford Scorpio sisemusest teab, et kirjeldab selle kabiini kui “võimast peldikut”. Selline auto oli 1990ndate algul ka ta isal. Siis, kui Kaarel ise vöökõrgune oli. Tollest ajast, aastast 1993, on pärit ka päris esimene Kaarel & Scorpio foto, kuid seda pilti ei tehtud sedasorti hasardiga.
Kaarel on kaasaegne boheem, kes elab elu, mida paljud kadestavad, aga endale lubada ei julge, et mitte kapitalistlike hammasrataste vahele jääda. Elab päev korraga, nagu ütleb. Võib käia suvel kõikidel festivalidel, kui viitsiks. Mängib regulaarselt plaate peosarjadel Kalamari Unioon, One Night in Bangkok ja Beats & Pisces. Mõnel õhtul nädala sees on baaris Paar Veini leti taga. Freelancer, naerab Kaarel.
Sarnaselt higistamata suhtub ta ka Ford Scorpiote jahtimisse. Ta ei jaluta hommikul kodunt välja kindla plaaniga täna mõni pilt saada. Ei võta ette ringreisi Lõuna-Eesti linnades, kus skorpasid vahest sagedamini leiaks. Need pildid jõuavad temani ise. Vaid mõnel korral on ta Google Street View’ga sihipäraselt selle nimel tegutsenud. Või siis, kui sõidab jalgrattaga ringi, teeb autoparklates tiiru peale – äkki on sealt midagi leida.
“Ma ei mõtle selle peale intensiivselt. Kui leian mõne skorpa, siis on kõik hästi. Suuresti juhuse värk,” räägib Kaarel.
Mitu pilti on ka tegemata jäänud, kui pole näiteks kaamerat või kaameraga sõpra kaasas olnud. Endal tal on nuppudega telefon, millega pole võimalik pilti teha. Teinekord on tehtud kiirelt klõps valgusfoori taga seisva Scorpio taustal ja hiljem selgunud, et pildile on jäänud üksnes taevas.
Kaarel, kes kasutab bowling’u- ja lauatenniseturniiridel osaledes sportlasenime Skorpion, selgitab edasi: “Paar korda on jäänud ka selle taha, et mingid tüübid on ümber auto olnud, ja noh, siis on nagu keeruline, et tsau, teeks pilti ka. Aga paar korda olen ka küsinud. Muhu praamil märkasin Scorpiot ja üks tüüp puhkas oma masinas. Autouks oli lahti. Küsisin talt, et kas võib pildistada. Tema küsis, et miks ma sellist asja pildistada tahan. Vastasin, et ma kogun neid pilte, tüüp pani ukse kinni, ütles: “Okei! Aga vaata, et see pilt mitte kunagi mitte kuhugi ei jõua!” ja pikutas edasi.
Samal praamisõidul juhtus veel, et sildudes oli praamilt näha, et üks Scorpio on sadamast järgmisele reisile tulemas. Läksime maha ja tegime ruttu ka selle autoga pildi ära.
Aga üldiselt on kõik need Ford Scorpiod suhteliselt maha jäetud. Kedagi ei huvita nad enam. Kunagi hüppasin pildistamiseks ka kapotile, sest need on autod, millel signalisatsiooni ei ole. Üsna turvaline, keegi ei jookse välja pragama, kõigil on neist savi. Ikka nagu selline kadunud liik juba.”
Võimsamateks trofeedeks oma kogus peab Kaarel fotosid eksemplarist, mille kapotile oli kleebitud suur hirvekleepekas, ning masinat, mille ninaotsa oli keevitatud Jaguari logo. Ka sõbrad-tuttavad saadavad talle fotosid Scorpiotest, aga neil ülesvõtetel pole mõtet, sest Kaarlit seal peal pole.
“ Theh-heh-heh! Miks!?!” itsitab Kaarel. “What the fuck! Ja just nende vanade Scorpiotega on inimesed ise rohkem ette võtnud. Tehasest pole need masinad sellisena tulnud ja neil on huvitavam stiil. Uuemad on kõik täpselt samasugusel. Vanadele on inimene sageli oma fantaasiaga mõne detaili juurde keevitanud. Kroomitud tükid lisanud. Mõned edevad veljed. Veljed laiemad kui rattakoobas.”
Autojuhiluba Kaarlil veel pole. Kohe varsti saab. Ja ostab siis Scorpio? “Peaks ikka vist ostma jah. Kasvõi pildi pärast. Ma olen vaadanud, et neid ikka müüakse. Ning kui masin on iseenesest korras, on hind päris korralik. 2000 eurot. Vana panni kohta on see päris palju.”
Kindlasti on lugejaid jälitanud kohe algusest küsimus: aga miks just Ford Scorpio?
“Ma arvan, et sellepärast, et Ford Scorpio on mu kõige esimene mälestus lääne autost. Natuke vahest ka sellepärast, et mul isal oli Scorpio.
Ja see nali on nüüd kestnud nii kaua, et enam ei ole mõtet lõpetada ka. Ma iseenesest ei kujuta ette, et ma sama asjaga veel 50-aastasena jändan, aga kui sel ajal leiaks veel kuskilt Ford Scorpio, siis see on midagi nii üliharuldast, et peab kindlasti pilti tegema.”
