Talle meeldib eestlaste tuline saun. Paksud soome mehed on ammu lavalt maas, tal pole veel mõtteski alla tulla.

Ta sööb heeringat, vürtsikilu, kartulisalatit. Isegi sülti oli söönud hiljaaegu. Tegelikult polegi midagi, mis talle Eestis ei meeldi, kui hommikused pudrud välja arvata.

„Sa võid neile rääkida, miks sulle Eestis eriti meeldib,“ soovitab Shui­chile abikaasa Marju. (Jutt käib inglise keeles.) Shuichi noogutab rõõmsalt, ei ütle midagi.

Marju: „No sa võid ju rääkida, et sa...“

Shuichi (abikaasast ette tõtates): „Mulle meeldib, et Eestis on samasugune ilm nagu Hokkaidol.“

Marju: „Sa tulid siia kliima pärast?!“

Shuichi noogutab.

Marju (silmad suured): „Tulid kliima pärast!?“

Shuichi noogutab veelgi innukamalt.

Marju: „Aga mina?!“

Shuichi (pärast pisukest pausi): „Ma kolisin Hokkaidolt Eestisse, sest ma leidsin siit endale naise Marju!“ Vaata videot!

Kohtumine

Marju õppis Tallinna ­ülikoolis jaapani keelt ja kultuuri ja sõitis koolitööga seoses ­Jaapanisse. Siis tuli tal peale suur söögitegemisehuvi. Ta astus Tokio ­Sushi Akadeemiasse, kus õppis kolm kuud sushi-valmistamise kunsti. Ühel õhtul läks Marju sõpradega välja ja peopaika saabus ka Shuichi, kes parasjagu Fidži saarelt, kus ta kokana töötas, Jaapanisse puhkusele oli tulnud.

Jutt sobis ja Marju ja Shu (nagu Marju teda kutsuma hakkas) vahetasid kontaktid. Marju sõitis Eestisse ja Shu tagasi Fidžile tööle. (Fidži on riik Vaikses ookeanis Uus-Meremaa külje all.)

Ja siis?

Mõni nädal hiljem, aprillis 2015 teatas Shu rõõmsalt, et tuleb Marjule Eestisse külla.

Ja oligi põmdi kohal – kolmeks päevaks.

Marju üüris auto ja vedas Shuichit mööda Eesti kauneid paiku. Shuichi istus roolis.

Esimesel päeval käidi Lahemaal, imetleti Vihula mõisa. Ja kui Tallinna tagasi jõuti, võttis Shu välja Jaapanist pärit kuldse ehte ja palus Marjut endale naiseks.

Marju oli nõus.

„Et mis siin ikka pikalt jorutada?“

Marju: „Jah!“

SUUR PEREPILT: Shu (paremal taga) ja tema vend koos abikaasa ja lastega, Shu vanemad ja Marju. Shu isa on suures elektriettevõttes (nagu meil Eesti Energia) osakonna direktor. Emal on oma juuksuritöökoda, kus ta ise juuksurina töötab. Foto: Rauno Volmar

Shu lendas Fidžile, lõpetas töölepingu, ja kihutas Hokkaidole, kus teatas vanematele, et võtab endale naiseks blondi eestlanna Marju. Näitas vanematele pilte, mis ta Marjust klõpsinud oli, ja oli vägagi rahul.

Kaheksakilone kimono

Kolm kuud hiljem (juuni keskel 2015) sõitis Marju, kaks kätt taskus, Jaapanisse omaenese pulma.

Tegelikult tal käed taskus ei olnud, tal oli kaks kohvrit Kalevi kommidega, sest Jaapani pulmas jagab noorpaar külalistelele ohjeldamatult kinke.

Jaapani pulmas käib teadupärast ka suur ümberriietumine.

Alguses kandis Marju kuldset Jaapani kimonot, millel oli tohutult kihte („vist kaheksa!“) ja mis oli nii raske ja suur, et Marju hädavaevalt pead sai liigutada. Kimonot mässis talle ümber neli-viis abilist.

Vahepeal, kui toimus laulatus, oli Marjul seljas kodust kaasa võetud valge pulmakleit. Ja kui pidulik tseremoonia läbi sai, pandi talle selga uus kimono (see oli teist värvi) ja algas söömaaeg, mis kestis tunni või kaks.

Jaapani pulmad on viisakad ja vaiksed, tantsu ega laulu seal pole, keegi ennast laua alla ei joo ja pruuti ei varastata.

PULMAPILDID: Mitu korda tuli kostüüme vahetada ja soengut teha. Foto: Erakogu

Hirmus töö

Marju: „Siis sõitsime Eestisse ja päriselu hakkas pihta. Ma töötasin catering’is ja panin Shu kohe tööle. (Shu poole pöördudes) Ma räägin, et ma panin su kohe tööle!“

Shu noogutab rõõmsalt.

Marju: „Samal ajal otsisime kohta, kus avada omaenese restoran. Oktoobris leidsime Kadriorus väikese majakese – see oli justkui väike Jaapani maja!

Shu raha läks kõik selle maja ja sisustuse alla. Ma ei olnud niisuguse asjaga enne kokku puutunud ja Shu ei tundnud keelt. Kõik oli minu peal ja ma ei teadnud sellest ju mitte midagi.“

„Närvid olid läbi?”

Marju (Shu poole pöördudes): „Kas me närvid olid läbi?“

Shu noogutab entusiastlikult.

Marju: „No ikka väga! Ma nutsin ikka väga-väga palju. See oli jube-jube raske! Ventilatsiooniga seoses käis kümme inimest, kõik rääkisid isejuttu. Kelle arvamust tõsiselt võtta – ei kujuta ette! Ahhh....

Jaapanis ametnikud pigem toetavad, kui et teevad takistusi. Meil ajavad igasugu pisiasju taga...“

Issand jumal!

Mis olid esimesed laused ja sõnad, mis Shu ära õppis?

Marju: „Issand jumal!“

„Issand jumal!?“

Marju: „Jah!“

Restoraniga oli tohutult tegemist, üks probleem ajas teist taga ja Marju muudkui ahastas: Issand jumal! Issand jumal!

Aga asjad said lahendatud ja nelja kuu pärast (jaanuaris 2016) avas Kadriorus uksed Jaapani restoran Haku.

Marju: „Esimesel päeval oli täismaja ja kõik tulid korraga. Kõigil kiire, kõik peavad kohe ära minema. Jaapanlased söövad ju aeglaselt, aga Eesti inimene tahab kiiresti ja kohe.

See oli päris hirmus...“

Marju ja Shu ei teadnud täpselt, millal kaubaautod tulevad. Eelmisel päeval olid nad kell kolm öösel magama saanud. Hommikul kell seitse helistas kaubaauto-mees, et on Narva maanteel ja et temal pole aega oodata, et viskab kogu toidukraami sinnasamma tänavale maha.

Marju: „Ma kargasin voodist üles, viskasin kasuka pidžaamale peale ja leekisin kohale...“

Esimene suur huviliste laine käis üle ja siis saabus vaikus. Vahel istusid Marju ja Shu kahekesi terve päev, kedagi ei tulnud.

Marju: „Aga külastajate positiivne tagasiside andis meile jõudu. Või kas või see, kui Shu vanemad saatsid Jaapanist pisikese naerva kujukese, et me vaataks seda kujukest ja mõtleks, et naerda tuleb kõige üle...“

Proff

Paar tundi enne külaliste tulekut alustab Shu oma ettevalmistusi.

Ta välgutab pikka nuga vastu viili, säuh-siuh-säuh kõlab Haku köögis, nagu luiskaks heinaline vikatit.

Shu: „Selle tunneb maitsest ära, kas kala on lahti lõigatud nüri või terava noaga!“

Marju: „Ta on väga rahulik, ta on professionaal. Tal on olnud head koolitajad, tal on olnud pikk rida kogemusi siin ja seal üle maailma.“

VÄIKE SHU JA VÄIKE MARJU: Esimene tahtis lapsest peale saada kokaks, aga teine hoopis iluuisutajaks. Foto: Erakogu

Shu tahtis kokaks saada juba lapsepõlves.

Lahkus Jaapanist, kui oli 18. Läks Austraaliasse ja töötas firmas, mis pakkus catering-teenust Hollywoodi näitlejatele. Cate Blanchett on tema toitu söönud.

Marju: „Ma ütlesin talle, et tee mulle ka seda toitu, mis sa Cate Blanchettile tegid!“

„Mis imeasja ta siis Cate’ile tegi?“

Marju: „Tofu köögiviljadega.“

„Ja teile tegi ka?“

Marju: „Jah. Ja see oli väga maitsev!“

Shu sai Austraalias mehhiklasest peakokalt väga kõva kooli. Tagasi Tokios, töötas Shu Tokio peenes, Michelini tärnidega restoranis Bulgari. See oli kõrgklassi restoran, kus üks käik maksis kuni 500 eurot.

Edasi reisis Shu Hollandisse, kus ta töötas traditsioonilises Jaapani restoranis Kobe. Siis võttis ühendust Jaapani välisministeeriumiga, et kas ei saaks kokaks kuskile konsulaati. Nii sai temast Jaapani konsulaadi peakokk Vladivostokis ja seejärel Jaapani saatkonna peakokk Fidžil.

Retsept, mis toob edu

Shu on küll pealtnäha leebe, aga tegelikult on ta sihikindel ja viib asja lõpuni.

Marju (Shu poole pöördudes): „Ma räägin, et sa oled pealtnäha vaikne, aga tegelikult oled sihikindel. Sinus on sisu.“

Shu noogutab rahulolevalt.

Marju: „On sul mingid ­reeglid, mida peaks täitma, et saavutada edu?“

Shu muudkui noogutab.

Marju: „Mis need on?“

Shu räägib, et Jaapanis on perekonnal suur roll.

Shu vanemad ei olnud enne üldse välismaal käinud, aga nüüd käisid nad Eestis ja Shu ema sai endale Haapsalus uhke kohalike meistrite kootud salli.

Marju: „Aga kas sul endal on mõni põhimõte, mis viib edasi?“

Shu noogutab.

„Ja mis see olla võiks?“

Shu: „Never give up. Ära kunagi alla anna. That's all.