„Margot, oled kodus?”

„Olen!”

„Me ratsutame mööda, kas tohib sisse astuda?”

„Tulge muidugi läbi!”

Lavastaja Priit Pedajase ja toimetaja Margot Visnapi juurde saab nii, et Kastna surnuaiast kaks kilomeetrit ja oletegi kohal. Keerulist pole midagi.

Poole tunni pärast küsib Margot messengeris.

„Noh, kas kappasite juba mööda?”

„Õhtuks heal juhul jõuame. Me alustasime Vana-Vastseliinast, ja läheme Hiiumaale. Me väga ei torma.”

Margot karjatab vastuseks: „Püha Jeesuarm!”

Neli tundi hiljem paneme hobused Pedajase lauda taha koplisse (mille me ise teeme).

Koplisse jäävad ka mõned õunapuud ja me kiidame (Kaido Kama hobuste näitel), et kui õunaaias elavad hobused, siis on puudealused alati ilusti puhtad.

Kõik on õnnelikud ja käivad järgemööda hobuseid silitamas ja maad võtab suveõhtune idüll ja pererahvas räägib, kuidas nad 1996. aastal selle koha ostsid ja kuidas nad on kodunenud ja kuidas Pedajas nüüd merel kala käib.

Pedajas ajab pea kuklasse, nuusutab tuult.

Pedajas: „Minu baromeeter on see suur paju. Kui väga kõigub, siis on suur tuul.

Praegu ei ole väga hullu.”

Autole hääled sisse.

Ja varsti viib Pedajase paat meid podinal merele!

Manija on näha ja Kihnu on näha. Ja Kokamägede Sepamaa talu on näha, lipp lehvib vardas.

Priit on siit oma paadiga Kihnus ka käinud.

Neli võrku laseb Pedajas sisse, see käib tal vägagi libedalt.

„No ma olen seda ikka harjutanud ka!”

Järgmisel hommikul võtame võrgud välja. Kuus ahvenat, neli särge, üks lest ja üks koha.

Ja Pedajas praeb meile pool tundi hiljem värsket ahvenafileed.

Roots (mis enne oli õunapuu) oli kasvatanud tänavu külge oma esimesed õunad. Hobune oli raputanud need maha, ja ükshaaval ära söönud. Viimseni.

Siis ronime saunamaja teisele korrusele, kus John joonistab Ekspressile Herkelit ja Kübarseppa (neil on ebatavaliselt õnnelikud näod) ja kust avaneb vaade heinamaadele ja merele. Andrus Vaarik oli ennustanud, et Peterburi juudid jooksevad selle sauna peale varsti tormi ja Pedajas pesku ennast kausis kui tahab.

Pedajase kandev hääl kutsub kohvilauda. Ümberringi rahu ja vaikus. Puuokstes puhub leebe tuuleke. Hobused krõmpsutavad. Kuskil ammub lehm.

Ja siis ütleb Pedajas korraga muu jutu sees (või oli see Margot, kes ütleb), et vaadake, teie hobune sõi ära meie õunapuu.

„Mida?”

„Ta sõi ära meie väikese õunapuu.”

???

„Mingi suveõun, sorti ei tea.”

„Mis tast järele jäi?”

„Hale meetrine roots.”

Roots (mis enne oli õunapuu) oli kasvatanud tänavu külge oma esimesed õunad. Hobune oli raputanud need maha, ja ükshaaval ära söönud. Viimseni.

John: „See oli kindlasti Madise mära!”

John naerab.

Pedajas: „See oli ruun. Me jälgisime aiaäärest.”

John (endiselt lagistades): „Madise mära, Madise mära!”

Pedajas: „Me jälgisime aknast. See oli ruun! Ta tegutses äärmiselt metoodiliselt.”

Johni rõõm hakkab vaibuma.

Mina: „Ära naera midagi, kohtuasi on tulemas. Kohtupingis seisab ruun!”

Käime välja, et sünnipäevaks saab Margot uue õunapuu.

KALASAAK: Särg, ahven, lest... Foto: EE

„Suislepp teil on?”

Margot: „Ei ole, aga ... Ega siin niikuinii miski ei kasva. Seda rootsu poputasime kümme aastat enne kui õunad külge tulid!”

John (kopsupõhjast ohates): „Poleks iial arvanud, et ruun selliseks alatuseks valmis on.”

Mina: „Kas sul on meelest läinud, et kaks nädalat tagasi Lätimaal astus ruun Prangli Jaani jalgratta peaaegu pooleks!”

Tegime ruunale ja märale kiiremas korras uue kopli, ja viisime nad ohutumasse kaugusesse, sest siinsamas sirgub noor Krüügeri tuviõun.

Ja John pani Ruunale uue nime: „Õuna Endel!”