01.06.2016, 00:30

Suurele jalgpallipeole, terrorihirmu kiuste

LAPSEPÕLVEUNISTUSE TÄITMINE: Neli aastat järjest kohapeal meistrite liiga finaali vaatamas!

Dannar Leitmaa

Milano

2014: Gareth Bale pärast finaalivõitu meeskonnaliikmete ja fännide piiramisrõngas.

FOTO: Manu Fernandez/AP/Scanpix

Aasta oli 1996, kui ma esimest korda TV vahendusel meistrite liiga finaali vaatasin. Suitsune staadion, hullunud fännid ja Jari Litmanen. See kõik jättis noorele Võru poisile kustumatu mulje. Möödus veel paar aastat ja igakevadisest finaalist sai aasta tähtsaim spordisündmus. Kummalisel kombel mäletan ma 15 aastat tagasi nähtud finaalide algkoosseise tänagi, rääkimata väravatest ja mängusituatsioonidest.

Aeg möödus, jalgpalli tähtsus kahanes muu elu pealetulemisega märgatavalt. Ent on üks võimalus, kuidas leida taas lapsepõlvest tuttav igakevadine jalgpalliärevus – tuleb neid mänge lihtsalt vaatamas käia.

Kommenteeri Loe kommentaare