Suuresilmsed lapsed: erakordne lugu kunstipettusest

1960ndatel austati Walter Keane’i tema sentimentaalsete portreede pärast, mida müüdi miljonite kaupa. Aga tegelikult oli kunstnik tema naine, kes töötas tõelises orjuses säilitamaks tema edu.

Napa viinamarjaistanduses Põhja-Californias asub kena väike äärelinnamaja. Selle sees askeldab Jehoova tunnistajate vaga pere, pakkudes mulle juustutaldrikut. Siiami kass jookseb mu jalge vahelt läbi. Kõik on armas. Nurgas istub märkamatult 87aastane Margaret Keane. “Kas te sooviksite makadaamiapähkleid?” küsib ta. Ta ulatab mulle Jehoova tunnistajate voldikuid. “Jehoova vaatab minu üle iga päev,” ütleb ta. “Ma tõesti tunnen seda.” Ta on viimane inimene, keda peaksite 20. sajandi ühe suurema kunstipettuse osaliseks.

See lugu algas 1946. aastal Berliinis. Walter Keane’i nimeline noor ameeriklane oli Euroopas, et õppida kunstnikuks. Ja seal ta oli, jõllitades prügis toidujääkide üle kaklevaid suuresilmseid lapsi.

Viisteist aastat hiljem oli Keane’ist saanud kunstisensatsioon