Küsima peab igal juhul. Igasuguseid asju võib küsida. Näiteks: „Kas Eesti Ekspressi soovite?“ või „Kas mina võin peaministriks hakata?“. Kui küsid, siis on vähemalt võimalus, et vastus tuleb jaatav. Keegi ei tea seda paremini kui Euroopa Liidu noorim peaminister.

Rõivase esimene ametlik töökoht oli lehepoisi amet. Kui sa seda ei teadnud, siis ilmselt pole sa kunagi tänavatel lehti müünud. Iga õige lehelaps teab, et Eestis saab lehelapsest peaministriks – see on lehelaste seas ringlev motivatsioonilugu.

Sest julgustamist on hädasti tarvis.

Mõni mees ei julge naabri käest lusikatäit suhkrutki küsima minna, aga lapsed, kes veedavad suved linnatänavatel, lehed kotis kiikumas, mündid kõhukotis kolisemas, peavad küsima raha. Mis siis, et vaid piskut. Mis sest, et annavad lehe vastu.

Ikkagi on kõhe. On tõeline julgustükk võõra käest küsima minna, kas lehte tahad osta. Keegi ei hoia su kätt.

Aga hirmust tuleb kibekiiresti üle saada. Muidu ei tasu vaeva.

Juuni algul hakkavad linnatänavatel jälle lehepoisid ringi siblima.

Kust raha tuleb?

Valitsuse pressikonverents Sten­bocki majas on lõppenud. Rõivas rääkis ettevõtlusest ja sellest, mida riik saaks teha, et Eesti majandusruumi atraktiivseks muuta.

Enne kui Rõivas teismelisena uuringufirmasse Emor tööle läks ja 19aastasena justiitsministri nõunikuks, osales ta üpris aktiivselt Eesti majandusruumis. Ajalehti müües.

Kuldne lips ees, tõsine ja väsinud ilmega, elavneb peaminister hetkega, kui küsin lehepoisi ameti kohta.