„Temal on automaat. Sinul ei ole. Tema otsustab”
Beiruti kesklinnas paiknev Charles Helou nimeline bussijaam on kole isegi brutalistlike arhitektuuristandardite järgi. Silla alla pressitud betoonangaaride, õlilaikude ja katkise asfaldi bussijaamaks kutsumine on üpris tinglik.
Pindalalt Eestist neli korda väiksemas, aga mitu korda suurema rahvaarvuga Liibanonis ühistransporti kui sellist polegi, küll kogunevad siia „kaugliine“ (sealhulgas naaberriiki Süüriat) teenindavad taksojuhid.
Taksoühendus Beiruti ja Damaskuse vahel pole katkenud kordagi, ka aastaid kestnud Süüria sõja ajal. Nüüdki seisab siin paarkümmend Süüria numbrimärkidega vana Mercedest ja GMCd. Hästi toidetud Sean Penni meenutav mees seletab ladusas inglise keeles, et Liibanonist Süüriasse on lihtsam pääseda, kui sul on Süüria märgiga masin – ja vastupidi: tagasi pöördudes on eelistatud Liibanoni numbriga sõidukid.