„Las Otto läheb Kirjanike Liidu 95. aastapäeva prallele Tartusse! Küsib seal kirjanike käest, et miks jalgpalliringkonda kiusatakse ja kuhu telefonid kaovad,“ kõlas eelmisel nädalal toimetuse koosolekul ettepanek.

Neelasin sööda alla. Kui avaneb võimalus sõita valimiskära tipphooajal Tallinnast välja, et kohtuda lugupeetud kirjanikuhärrade ja -prouadega, tuleb härjal sarvist haarata. Seda enam, et pralle pidi toimuma ERMis, mille auväärsel pinnal on mu raske maapoisijalg vaid korra tatsunud.

Ega ma hästi ei teadnud, millesse end mässin. Lugemus on mul väga hea võrreldes omaealiste ja noorematega, ent viimasel ajal on silmade ette jäänud põhiliselt ingliskeelse meedia pikemad artiklid ja välismaine kirjandus. Olen avastanud, et vahel on ingliskeelset teksti mugavam lugeda kui eestikeelset, ja see hirmutab.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel