Eelmisel nädalal tabas avalikkust teade tuntud haridus- ja turundustegelase Jänku-Jussi tegevuse lõpetamisest. Kümme aastat pedagoogilise tooniga simulaakrumites säravalt esinenud jänestepere võib nüüd rahus suunduda väljateenitud puhkusele.

Teate peale tõusis lapsevanemate hulgas paanika: mis mõttes Jussi aeg sai läbi, mis mõttes Juss pensile läheb? Kümme aastat on Jänku-Juss olnud väikeste laste vanematele suureks abiks, teda on isegi virtuaalseks lapsehoidjaks nimetatud. Kas me peame taas oma mudilased usaldama Disney Worldi hüperaktiivsete jõhkardite või siis selliste tarbimishulludest tühiste edvistajate nagu Petshopite kätte? Või peavad meie lapsed nürinema LSD-nägemustest inspireeritud teletupsude tuiamise saatel nagu aastatuhande alguse põlvkond?

Oma lapsi Jänku-Jussi kätte usaldades võivad emmed-issid rahulikult enda tegemistesse süüvida, kartmata, et nende võsuke omandab ekraanil toimuvast mingeid perversseid elutarkusi. Uudishimulik sinine küülik (umbes 7aastane) on normaalse psüühikaga, s.t eakohasel arengustaadiumil jänkulaps, viks ja sõbralik, eelkõige aga – metsikult teadmishimuline. Selline väike tarmukas taibu.

Teda huvitavad lihtsad ja loomulikud elunähtused (ta peseb käsi, teab, et vitamiinid on kasulikud, tunneb taimi, oskab lumeonni ehitada, teab veebiohtusid jne). Jänku-Juss teeb kõik õigesti: ületab teed rohelise tulega, kasutab mahapestavaid näpuvärve. Ta meisterdab küpsisetorti ja saab suurepäraselt aru NATO kaitsetaktikast, teeb ohutult lõket, sööb punapeeti (mädarõikaga), teab Ghana lipuvärve ja Eesti vabadussõja monumente.

Ta on ideaalne laps, kelle sarnaseks võib saada iga jüts, kes neid multikaid vaatab.

Ja nad vaatavadki. Youtube’i miljon vaatamist kuus kinnitab, et lastele värviliste jäneste (traditsiooniline tuumik-) pere meeldib. Nii mõnigi laps on suutnud üllatada oma faktiteadmistega, mis on pärit just nimelt lastekas.ee leheküljelt.

Jänku-Jussi seriaali eristab teistest seeriaanimatsioonidest (iga nädal uus osa) selge eesmärk: õpetada, teha targemaks ning anda õigeid käitumisjuhiseid.

Peaaegu terve põlvkond Eesti mudilasi on Jänku-Jussi tarkuseterade toel üles kasvanud. Perekond Leoste kodune eneselõbustus sai tööstusharuks kasvada ainult tänu sellele, et koolieelikud tahtsid neid klippe ikka ja jälle vaadata. Mida nad sealt leiavad. “Jänkuema” Janika ­Leoste pakub, et lapsed tunnevad end ekraani ees omasuguste seas nagu lasteaiarühmas – ainult et ilma täiskasvanute juuresolekuta. Nad on võrdsed. Samastumist lihtsustab ka amatöörmultika staatus, s.t autorid ei ponnista kõrge kunsti- või näitlejameisterlikkuse taotlemisega.

Kümme aastat Jussi juhtinud Janika Leoste ütleb, et tänapäeval jääb lapsepõlv järjest lühemaks: tänu internetile teavad viieaastased seda, mida varem teadsid kümneaastased. Ja eestilikke teadmisi saab lapsele edastada vaid selle ajani, kuni ta sukeldub interneti totaalselt rahvusvahelisse – ingliskeelsesse – keskkonda.

Jänku-Jussi sihtgrupp on koolieelikud. Alates kolmandast eluaastast tekib inimesel fantaasia, aga piirid võimaliku ja võimatu vahel pole tekkinud, s.t ta on ülimalt vastuvõtlik, kriitikavaba. Umbes kuueaastastel tekib (freudistliku teooria järgi) range superego – see tähendab, et ta tahabki kõike korralikult ja õigesti teha. Ühtäkki adub ta ka manipuleeriva maailma võlusid: kui sa käitud hästi, võid saada kingitusi, kui halvasti, siis karistada.

Ta on ümbritseva elu ja normide suhtes tundlik ja vastuvõtlik. Oluline on teada, mida tohib ja mida mitte – piirid lähevad paika nagu iseenesest (vanematele on see mõnus paus petlik, sest kohe järgneb murdeiga, kus hakatakse igasugu piire purustama).

Olgu rahustuseks öeldud, et Jänku-Jussi senine elu ja looming on endiselt rahva päralt ega kao kuhugi. Ligi viissada multikat, mida võib lastekas.ee küljelt kas või kaks ööpäeva ühtejärge vahtida. Lisaks suurel hulgal raamatuid-töövihikuid-DVDsid, viineritest-vahvlitest rääkimata.

Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi!