Laura Wasseri (kes ka ise näeb välja nagu filmistaar) ema ja isa olid samuti lahutusadvokaadid... ja läksid lahku, kui nende tütar oli 16aastane (“Õnneks läksid nad lahku enne, kui jõudsid üksteist vihkama hakata”). Laura esimene klient oli ta ise, lahutades oma kahe poja isast. Nii et kogemusi tal jätkub ning püha sakramendi “nii heas kui halvas, kuni surm meid lahutab” osas tal illusioone pole.

Lahutusadvokaatidel pole tööpuudust karta ei Ameerikas ega Eestis, ka meil jõuavad pooled ilusti alanud lood kapitulatsiooniakti allakirjutamiseni Õnnepalee tagatrepil. Meie presidendipaari lugu ei erine Eesti keskmisest.

Laura Wasser kirjutas paar aastat tagasi raamatu pealkirjaga “See ei pea nii minema” (ingl “It Doesn’t Have to Be That Way: How to Divorce Without Destroying Your Family or Bankrupting Yourself”).

Kuidas siis lahutada nii, et ei purustaks perekonda ega ajaks iseennast ­pankrotti? Ja kuidas lahutades ellu jääda, säilitades seejuures ka väärikuse ja enese­kindluse (just need saavad kodusõdades enim hoope)?

Autori arvates puuduvad inimestel elementaarsedki teadmised, mida lahutusprotsess endast õigupoolest kujutab. Lahutus on inimese elus alati valus ja kriitiline sündmus – isegi kui tegemist on ammu oodatud lõppvaatusega. Kuulsuste lahutused erinevad “tavaliste inimeste” omadest vaid nullide hulgalt hagis, hirmud, viha ja kurbus on ikka samad. Kui aga teadmatus seguneb sügava, nii isiksust, emotsioone kui ka majanduslikku poolt raputava kriisiga, siis võib see osutuda ka eluohtlikuks.

Paariterapeudid jagavad küll lahkesti nõuandeid, kuid tihtipeale jäävad need soovitused hiljaks – sest nõustaja poole pöördutakse alles siis, kui suhe on lootusetult koomasse jõudnud ning reanimatsioonist pole enam kasu. On tõsi, et peaaegu iga paarisuhet on võimalik päästa – kui sellega alustatakse varakult. Nagu iga muu haigusegi puhul, püüab inimene häirivaid märke ignoreerida ja ravi edasi lükata.Paradoksaalsel moel tormavad inimesed ummisjalu abielu sõlmima, ilma endale aru andmata, et valge kleidi, roosibukettide ja tordilõikamise tegelik sisu on juriidilise dokumendi ­legaliseerimine. Kuigi pruudi-peigmehe peas valitseb sel perioodil õnneudu, soovitab jurist abielueelset kokkulepet: et inimesed istuksid maha ja räägiksid rasked teemad omavahel läbi. Mis on kellegi ootus kooselule, kellest peaks saama pere toitja, kui suur võiks olla kodu, kuhu kooli lapsed võiksid minna jne. Võib-olla avab juba see vestlus partneri suhtes teie silmad (ning hoiab ära kümmekond aastat hiljem varitseva painava lahutuse)!

Paradoksaalsel moel tormavad inimesed ummisjalu abielu sõlmima, ilma endale aru andmata, et valge kleidi, roosibukettide ja tordilõikamise tegelik sisu on juriidilise dokumendi ­legaliseerimine. Kuigi pruudi-peigmehe peas valitseb sel perioodil õnneudu, soovitab jurist abielueelset kokkulepet: et inimesed istuksid maha ja räägiksid rasked teemad omavahel läbi. Mis on kellegi ootus kooselule, kellest peaks saama pere toitja, kui suur võiks olla kodu, kuhu kooli lapsed võiksid minna jne. Võib-olla avab juba see vestlus partneri suhtes teie silmad (ning hoiab ära kümmekond aastat hiljem varitseva painava lahutuse)!

Staaradvokaat Wasseri esimene nõuanne on, et lahutades tuleb jääda kenaks ja mõistlikuks. Mudaloopimine ja üksteise süüdistamine on nii-nii 20. sajand! Te peate ka edaspidi samale planeedile koos ära mahtuma, kas või lapsevanemate või äripartneritena. Niisiis püüa jääda normaalseks, ära lase emotsioonidel ja vihal läbirääkimisi dikteerida.

Jää konstruktiivseks, sest ainult sina tead, mis tingimused sind rahuldaks: käi mööda oma maja ringi, pane kollased kleepsud peale esemetele, mida sa endale tahad.

Kui tulevane klient astub Wasseri kabinetti, küsib advokaat esimese asjana, mis ta eesmärk on. On okei, kui selleks on majade ja laste mõistlik jagamine, kui aga klient teatab, et eesmärgiks on eksile maksimaalselt kätte maksta, saadab Wasser ta viisakalt tagasi.

Ajakirjas Interview küsis Wasserilt tema endine klient Stevie Wonder, mis tunded teda kui lahutatud naist valdavad seoses abieluga. Iga abielu kujutab endast lootuse triumfi kogemuse üle, filosofeerib Wasser. Ta ise on abielu kui institutsiooni suhtes kriitiline: “Riik võtab õiguse reguleerida minu eraelulisi kokkuleppeid – ja see ei meeldi mulle.” Kaunitarist Wasser kinnitab, et ta usub vägagi paarisuhtesse, usub pereellu, üheskoos laste üles kasvatamisse, üheskoos vananemisse, talle meeldib käia romantilistes ja uhketes pulmades – ainult et ta ei saa aru, miks riik peaks seda kõike valvama. Aga kui abielu poleks enam riigi asi, siis jääksid ju lahutusadvokaadid nälga?