Eksimine on inimlik. Kes poleks kuupäevi segamini ajanud või kampsunit valesti kinni nööpinud. Mina leidsin kord oma autovõtmed külmkapist ning võõras linnas võin vabalt ära eksida.

Piiri normaalse hajeviloleku ja dementsuse vahel polegi nii kerge määrata. Lihtne on seda väita vanuri kohta, kes oma lähedasi enam ära ei tunne, vajab abi riietumisel ja süüa suudab veel vaid lusikaga. Aga testamendi tegemine võõrale? Omainimesed leiavad muidugi, et see on ebanormaalne, aga kui psühholoog teeb suure portsu teste (alates reflekside kontrollimisest ja kompuutertomograafist, lõpetades palvega loendada sajast seitsme kaupa tagasi) ning nendest selgub, et inimene on reaalselt võimeline analüüsima oma tegude tagajärgi ja tähendust, tuleb tema sooviga leppida.

Dementsus on aju võimekuse taandareng, aga mitte ainult. Muutub kogu isiksus.

Normaalse vananemisega kaasneb ikka kerge kuhtumine (liigutused aeglustuvad, väheneb vajadus pea ees tundmatus kohas vette hüpata jne). Ent dementsust võivad paljud haigused (insult, puuk­enetsefaliit, meningiit, B-vitamiini puudus) põhjustada ka noortele inimestele. Alzheimeri tõbi on dementsuse kõige sagedam väljendus.

Nii nagu päike loojub aegamööda ja sujuvalt, ei kao ka mälu ühekorraga horisondi taha. Samas on loojangu suunas liikumine ühesuunaline, ilma hüppelise “tervenemiseta”. Dementsuse süvenedes ei tule inimene ise enam igapäevaeluga toime. Näiteks muutub arvutamine raskemaks ja suurte arvude tähendust ei pruugitagi mõista. Spetsialistid oskavad vahet teha, kas inimene lihtsalt unustab oma igakuise telefoniarve maksmata või käib maksmine kui protseduur talle ühtäkki üle mõistuse.

Igapäevaste ülesannete täitmine võtab järjest rohkem aega – autoga õigesse kohta sõitmine, päeva planeerimine… Tähelepanelikuks peab muutuma siis, kui hakkavad ununema teadmised, mis seni tundusid enesestmõistetavad: näiteks telekapuldi kasutamist peab keegi sulle ühtepuhku seletama, või unuvad lauamängu mängureeglid, mida sa oled kogu aeg teadnud.

Kaob orientatsioon, suunataju, jutujärg läheb rappa (või ringlema). Mälu nõrgenemisega kaasnevad ka meeleolu- ja käitumishäired, arutlusoskuse vähenemine, depressioon. Nii võib toredast inimesest kujuneda isegi tõeline nõid, sest haiguspilti käivad ka kriiskamine, põgenemine, isegi teiste ründamine jne.

Pakun alljärgnevalt mõne küsimuse enesekontrolliks. Jaatavad vastused tuleks lugeda Alzheimeri varajasteks märguanneteks.

Mälu veab alt – eriti just värskelt meelde jätmist vajanud asjad ununevad. Kas oled hiljuti kasutusele võtnud täiendavaid mäluabilisi?

Iga inimene ajab mõnikord kuupäevi ja kohtumiste kellaaegu segi, aga sina avastad pidevalt, et ei tea, miks ja kus sa viibid.

Silmamõõt on kadunud – autoga manööverdamine ei taha õnnestuda isegi koduõues.

Vestluses jääd poole lause pealt toppama ega mäleta enam, mida öelda tahtsid. Ja siis alustad otsast peale.

Sul on käes üks ese, mida sa tunned, aga ei meenu, kuidas seda eset nimetatakse. Lugemise ja tekstist aru saamisega on raskusi.

Paned oma asju nii ära, et enam ei leiagi või siis leiad mingist imelikust kohast. Ja süüdistad selles teisi.

Arusaam raha väärtusest muutub. Annad näiteks ebamõistlikult suurt jootraha.

Sa ei korista tuba, sest ühtegi asja ei tohi ära visata.

Hakkad hoiduma oma senistest lemmiktegevustest või sotsiaalsest suhtlemisest laiemalt. Üheks eemalehoidmise põhjuseks võivad olla needsamad imelikud muutused, mida sa ka ise enda juures häbened.

Mis aitaks dementsust edasi lükata? Söö liha (ja teisi vitamiini B12 sisaldavaid produkte). Ja võta piisake konjakit, see lükkab lupjunud soontes vere käima.